Eesti Vabariigi Presiden iseseisvuse taastamise 26. aastapäeva vastuvõtul presidendi roosiaias
20. augustil 2017

Kallis eesti rahvas!

20. august on päev, mil eesti rahva otsustusjulgus langes kokku ajaloolise suure võimalusega. Mil eesti rahval oli üksmeelt, et see võimalus ära kasutada.

Muidugi ei olnud me ka toona kõigis küsimusis sama meelt. Miks pidanuksimegi? Iseseisvus tähendaski muuhulgas võimalust olla ka eri meelt. Üks idee, üks arvamus, üks õigus – see oli see, millest me tahtsime vabaks saada. Toona tundsime sarnases mõttelaadis ilmeksimatult ära totalitarismi.

Täna, 26 aastat hiljem, oleme millegipärast hakanud arvama, et me ei vajagi oma erimeelsusi. Tundub ka, nagu ei oskaks me enam leida mõistlikke kompromisse. Selliseid, mille puhul paljude süda oleks ikkagi rahul.

Vaatan ja imestan, kuidas sotsiaal-liberaalse maailmavaate kandjad on valmis muutma mängureegleid nii, et iseotsustamisõigus lihtsais olmelisis asjus oluliselt kahaneb – selmet toetada positiivseid valikuid. Eriti halb, kui keeldude tagant kumab läbi pigem riigikassa täitmise tarvidus kui siiras rahvatervisemure.

Sama veider tundub soov radikaalselt ja revolutsiooniliselt tagasi pöörduda aega, mil inimeste vabadus, eriti naiste ja laste oma, oli oluliselt väiksem. Konservatiivsus on revolutsioonide vältimise kunst. Rahvusluse edendamise sildi all liberaalsete demokraatlike vabaduste mitmekülgne piiramine oleks järsk murrang, mitte mõistlik konservatiivne poliitika. Konservatiiv peaks hoopis otsima võimalust olla ajaloo sündmuste kulgemise kaarest nii palju ette informeeritud, et ilma järskude korrektiivideta kogu aeg tulevikuks pisitasa valmis olla.

Vabaduse eest me võitlesime. Kõik oli lihtne ja selge. Vabadus oli teha kõike täpselt vastupidi, kui oli teinud okupant – sellest vastupidi tegemisest kujunes instinktiivselt liberaalne demokraatia.

Me näeme, et raudse eesriide tagant vabanenutest just Balti riigid kasvasid kiiresti ja kõhklemata demokraatlikuks õigusriigiks, kes väärtustavad isikuvabadusi, meediavabadust ja riigi võimu ennustatavasse sängi suunamist. Sest meie olime kõige reljeefsemalt ja detailsemalt mitte vabad. Niisiis oli meil väga lihtne mõista, kuidas olla vaba – täpselt 180 kraadi teises suunas, kui okupatsioonivõim seda soovis.

Nüüd oleme keerulisemas situatsioonis. Raske on märgata okupatsiooni, kui sind ähvardab iseenda okupeerimine. Iseenda okupeerimine algab ühe idee nimel, ühe mõtte taha koondununa, teiste ideede ja mõtete kuulamata jätmisest. Järgneb selle tüütu pirina, mis on eriarvamus, kinni keeramine. Sest kui nagunii ei kuula, siis saab teistest mõtetest müra. Ja valmis ta ongi. Demokraatiast saab minevik.

Me näeme sellist iseenda okupeerimist riikides, kelle kohta me oleme arvanud, et meiega sarnane raudse eesriide kogemus aitab niisuguseid arenguid vältida. Me oleme olnud veendunud, et demokraatiat neis riikides, nagu ka meie riigis, saaks hävitada vaid võõrvõim.

Selle pärast on oht, et me ei pane pahaks sarnaste arengute toetamist nende poolt, kes kõnelevad meiega sama keelt. Iseenda okupeerimine käib hiilivamalt kui siis, kui okupant on võõras. Vabaduste piiramine mis iganes püha idee nimel, olgu selleks puhas eestlus või parem toiduvalik – on iseenda okupeerimise algus.

Veelgi kummastavam on retooriline reljeefsus vaidlustes, kus erimeelsused on vast vaevu 20-30 kraadi, mitte 180. Ei saa taotleda ühiskonna eestvedamise vastutust ja siis teha kompromisse Eesti pikaajalise tuleviku ja oma lühiajalise poliitilise huvi vahel. Võit on kohustus teha tööd selleks, et kaotajad ei tunneks ennast teerulli alla jäänuna. Aga kuidas seda teha, kui valimiste eel on kõvasti verbaalset rusikat vastase nina all hoitud?

Me võime öelda, et radikaalne retoorika on vaid tähelepanu võitmiseks. Ma pelgan, et selle mõju on siiski sügavam. Kaikamehe keelekasutus teeb meist kaikamehed. Väärikaks jäämine teeb riigimehi. Nii see on.

Mulle on kallid liberaalsed demokraatlikud väärtused ja samas olen ma uhke, et olen eestlane. Ma tean, et demokraatiat piiramata on võimalik eesti rahvust ja kultuuri hoida nii, et meie rahva valdaval enamusel laulupidu ikka hinge liigutab. Ma olen uhke, et ma olen eestlane ja ma ei näe kuidagi vastuolu selle ja rahvusvahelisse väärtuspõhisesse kogukonda kuulumise vahel. Vastupidi, ma ei näe ühtegi muud alternatiivi eesti kultuuri ja rahva kaitsmiseks kui teha tihedaimat võimalikku koostööd samameelsete demokraatlike riikidega ja seista selle eest, et see koostöö ei nõrgeneks või et koostöö aluspõhi ei nihkuks jagatud väärtustelt kasudele ja huvidele.

Ma ei saaks presidendina rõhutada teiste kohustust austada meie riigi ja rahva soove rahvusvahelises väärtuspõhises julgeolekukeskkonnas, kui me ise Eestis peaksime neist väärtustest eemalduma. Aga ma ei näe mingit vastuolu rahvuslike väärtuste ja liberaalsete demokraatlike väärtuste vahel.

Vabandage, aga seda konflikti pole olemas. Seda võib küll kunstlikult konstrueerida, aga see kukub välja naeruväärne, ropendav ja lihtsalt läbi nähtav.

Kasutage kui tahes reljeefseid väljendeid, ei usu, et siit sünniks vähem naeruväärne konflikt kui eesti kirjandusklassikast pärit küsimus, kellele võiks kuuluda koera laip. Ükskõik kui palju seda laipa üle aia loopida ükskõik kui valjusti vandudes, ei muutu vaidlus vähem naeruväärseks ega sisulisemaks.

Meil on palju päris muresid – geopoliitiliselt seismiline geograafiline asukoht, agraarühiskonnalt industriaalühiskonnale üleminekut meenutav sotsiaalne muutus, mis tuleneb tänapäeva ja tuleviku tehnoloogiatest. Geograafia kaotab tähtsust, elukoht ja asukoht kaotavad tähtsust, asjade tootmine ei paku massilist tööhõivet ja uued töökohad tekivad valdkondades, mida me ei oska ei kirjeldada, reguleerida ega maksustada. Mis edasi?

Me põhiseadus nõuab eesti kultuuri ja keele kaitsmist. Kuidas seda teha, kui me rahvus ja kogu me ühiskond on hargmaine? Kas kunagi pakume mujal kasvavatele eesti lastele täisinternetset kooli, et nad saaksid omandada ka emakeelse hariduse?

Kuidas luua oma inimestele sotsiaalsed garantiid siis, kui Eesti ei asu nende jaoks sel 45 tuhandel ruutkilomeetril, vaid on turvalisust pakkuv riik, kes peab ulatuma oma kodanikeni ja maksumaksjateni globaalses ruumis?

Lähenevad kohalikud valimised. Haldusreformi on vaja sisustada, leppida kokku, mis on üle Eesti ühtemoodi ja sedapidi loomulik riigi ülesanne, mis on kohalt paremini nähtav ja jääb kohaliku omavalitsuse ja kogukonna teha.

Lähimuspõhimõte tuleb sisuga täita. Valdavalt kohalikel omavalitsustel lasub kohustus tagada kõigile võrdsed võimalused toime tulla – ka neile, kes selleks vajavad tavapärasest suuremat tuge. Kuidas seda teha kavatseme?

Just tõeliste küsimustega peame tegelema, et väärikalt hoida nende inimeste tööd, kes tabasid hetke ja aitasid meie iseseisvuse taas tuua. Jätkem rahule nii vanad konfliktid kui ka need, mida pole üldse olemas olnudki ja keskendugem Eesti tulevikule. Meil on mille üle mõelda ja oma mõttetöö tulemusi tutvustades tekib nagunii kaasakiskuv õhin, mis ei vaja reljeefset sõnakasutust tähelepanu võitmiseks.

Kaarin Raid kirjutanud kord kavalehe servale – kui pole võimalik seletada, siis ongi teater. Poliitika pole teater ega meelelahutus, vaid eestvedamise kunst. Poliitikat peab seletama, põhjendama, argumenteerima. Iseseisvuse taastamise ajal tegid kultuuritegelased väga head poliitikat. Poliitikud tänapäeval teevad ka väga head teatrit, aga ei tohiks. Vähemalt mitte ainult teatrit.

20. augusti traditsioon siin roosiaias, nii nagu selle algatas president Ilves, näeb ette ühe rituaali – kingitust vabaduse kivist, sest rahnust Toompea veerel, mis meenutab me iseseisvuse taastamise eelset valmisolekut enda eest seista jõu toel, kui vaja.

Selle kivikillu saab igal aastal keegi, kellel meie iseseisvuse taastamisel on olnud oluline roll. Tänavune kivikillu laureaat omas maagilist jõudu sel kehval okupatsiooniajal, valmistamaks meid ette uueks võimaluseks. Aitas säilitada me lootust. Aitas koos teistega ära tunda hetke, oli kohal, kui ta väljendatud unistustele anti iseseisvusega võimalus. Ent nagu poeetidega ikka, ei jää ta ajale võlgu nüüdki. Kuulake.



Kolm kolpa kolmes leeris

ja kolme tuule peal,

neil sõda aina veeres

ei tahtnud rahu eal.

-Need olid Eesti kolud.

-Need olid Eesti olud.

Mul pole siia miskit lisada. Tänavune kivikild kuulub Hando Runnelile, vastutus meie vabaduste hoidmise eest kuulub tänase päeva poliitikategijatele, aga ka kultuuritegijatele. Kultuuritegelaste liistud, nagu ikka normaalses ühiskonnas, võimaldavad väga hästi me vabadust testida, ka piire testida, sest vabaduse teine pool on ikka ja alati vastutus. Las olla ka tulevärki, aga mitte kunagi ainult tulevärki!

Ilusat iseseisvuse taastamise 26. aastapäeva!

Märkmed: