Veebruaris tähistame Eesti omariikluse kahte tähtsat verstaposti. Esmalt Vabadussõja lõpetanud Tartu rahuleping kuu alguses. Ja teiseks iseseisvuse väljakuulutamine 24. veebruaril. Sestap on veebruar kuu, mil enam kui muidu esitame küsimusi ja otsime vastuseid oma riigi olemuse ja eestlaseks olemise asjus.
Kutsungi teid Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva eel kaasa mõtlema oma riigiga kaasneva vabaduse ja vastutuse üle. Ja selle üle, milline on eestlaseks olemise võlu ja valu nüüd, kui Eesti on peagi olnud uuesti vaba kauem, kui see õnnestus me iseseisvuse esimesel ajal.
Teie olete elanud kogu oma elu vabas Eestis. Teie ees on täna võimalused, mida teie vanemail ja vanavanemail ei olnud – õppida, töötada, alustada oma elu vabas maailmas. Vabas Eestis, või kusagil kaugemal. Meie noori ei takista enam raudne eesriie. Ei füüsiliselt ega vaimselt.
Mida tähendab olla eestlane vabas maailmas, kus meile on kõik teed valla, ja kus meie oma riigi, keele ja kultuuri hoidmine sõltub ainult meie endi vabast tahtest?
Küllap on sellele küsimusele sama palju vastuseid kui siin praegu inimesi. Neid ei saa üheselt jagada õigeteks ja valedeks. See on paljuski igaühe sisetunde asi. Vastuseid annab ka meie maa ja rahva pikk ajalugu. Me teame, milleni on mõni vaateviis ühiskonda varem viinud.
Head sõbrad,
Eesti elus, ajaloos ja kirjanduses on eestlaseks olemist mõõdetud äärest ääreni. Skaala ühes otsas uljutseb uhkus ja teises otsas oigab orjus. Nende vahele jääb hulk mõttelisi vahejaamu: au – võit – võimalus – vabadus – argielu – meelelahutus – töö – kohustus – paratamatus – koormis – pärisorjus.
Ma ei süvene siin kõigisse eestluse olekutesse ja tundevarjunditesse. Äärmuste vahel on palju keskmisi võimalusi. Kuid needki võivad ühiskonda täiesti erinevates suundades edasi viia.
Eesti on täna osa Euroopast. Euroopa Liidu asjad on meie asjad, mitte lihtsalt välisuudised. Me oleme väike riik suures maailmas. Kuid maailm, mis on ühendatud mitte ainult lennukite ja rongide, vaid ka bittide, lairibade, videosildade ja andmepilvede abil, on vabam kui kunagi ka selles mõttes, et me saame olla korraga mitmel pool. Ja õppida teistelt, jäädes iseendiks.
Meil ollakse mures inimeste lahkumise pärast – ometi oleme kaua oodanud liikumisvabadust ja võidelnud selle eest. Noorte huvi suuremat ilma näha on loomulik. Rõõmustagem, et tänu sellele, et elame vabas Eestis, on meil täna võimalus õppida Londonis, imetleda Pariisi vaatamisväärsusi või vahetada töö käigus kogemusi soomlaste, rootslaste ja poolakatega.
Oluline on see, et Eesti oleks koht, kust ainult ei minda, vaid kuhu ka tahetakse tulla. Et me oskaksime üha luua ja näha võimalusi teha midagi vahvat ka siin. Kas ise või koos teistega, kes parasjagu viibivad mujal. Et me ei kaotaks oma keelt ja kultuuri, ükskõik, kus me oleme.
Kauem võõrsil viibijale võib eestlane olemine muutuda tööks. Seda teavad eriti hästi need, kes olid omal ajal sunnitud siit põgenema, kes katsusid paguluses vaba Eestit elus hoida.
Eestlasi on maailmas palju vähem kui näiteks hiinlasi, hindusid, ameeriklasi või ka sakslasi. Mistõttu Eesti esindajaid on kõikjal vähe. Nende töö põhjal tehakse järeldusi meie kõigi, kogu rahva ja riigi kohta. Mis lisab sellele tööle kohustuse töötada ja ka käituda laitmatult.
Eestlust kui harrastust tuntakse samuti peamiselt välismaal. Kuni Eesti oli okupeeritud, oli pagulaste eestlus mitte vaba valik, vaid saatus. See sisaldas kodumaatuse ängi kõrval eelkõige just igapäevast olekut – tööd, mida pidi tegema, lootuses kunagi saabuvale õigluse võidule.
Mida enam me arendame taristut liikumiseks ja mida lihtsam on ajada asju elektrooniliselt ka üle piiride, seda paremad võimalused on meil olla argiselt eestlased, kus tahes maailmas.
Head sõbrad,
Siin kodus võib näida eestluse pidamine meelelahutuseks kunstlik ja isegi kohatu. Avalikku arutelu kuulates jääb pigem mulje, et siin on eestlaseks olemine hoopis paratamatus või kohustus. See oleks justkui koorem kanda. Ehkki elame vabas Eestis, kus igaühe õigused on tsivilisatsiooni kõrgeimate normide järgi kaitstud ja tagatud. Kus veel äsja enne teie sündi, vabaduse puudumise lõpuhetkil, lauldi vähimagi välehäbita, et eestlane olla on uhke ja hää.
Tänase laulu leiame aga aastavahetuse Tujurikkujast: “Olla eestlane on halb!” Naljaga, tõsi küll, aga see nali võttis kokku ning pilas küllalt levinud meelsust.
Seda ajal, mil oleme mitmete mõõtjate järgi maailma kõige vabamate hulgas. Oleme Euroopas üks tervema majandusega riike, visalt taanduvaist rasketest aegadest hoolimata. Sestap imestan vahel, miks meil on nii raske näha ja tunnistada seda, mida siin on hästi tehtud.
Küsigem siis: kas oskame midagi hinnata alles siis, kui oleme sellest ilma jäänud? See on meie rahvaga kord juba juhtunud. Siis, kui sõjaeelne hoopiski mitte helge igapäevaelu muutus ajaloo traagilisel pöördel paleuseks. Selleks, mida taga nuteti.
Kas tähendab avalikkuses kõlav rahulolematus, et rahval on midagi viga?
Uskudes demokraatiasse ja selle toimimisse, usun ka kodanike tarkusse. Ma ei arva, et rahval on midagi viga. Ma arvan, et rahvas on oma riigiga, Eesti argise eluga, lihtsalt ära harjunud.
Me ei pea mõtlema iga päev, iga nädal ega isegi iga kuu, kas me rahvas, keel ja riik on olemas ka homme. Ei inglane, prantslane ega ka rootslane või soomlane mõtle nii. Tähtajatu olemasolu on normaalsus.
Normaalsus on ka see, kui kodanik ei mõtle iga päev, kas homme tuleb sõda. Me meenutame riiklikel tähtpäevadel uhkusega, et Vabadussõja tärgates olid gümnasistid esimesed, kes vabatahtlikuna rindele kippusid, osalt ka sinna jõudsid ja lahingutes langesid. Au neile!
Aga Eesti – ja õnneks kogu Euroopa – normaalsus on see, et ühiskonnad ja riigid teevad kõik selleks, et ükski noor elu ei saaks mõttetult otsa. Sõjad, nagu okupatsioonid ja repressioonidki, on ja jäävad teie jaoks teooriaks, ajalooks ja filmiks, mitte eluks. Ka rahu on noorematele eestlastele normaalsus. Me võime ülistada oma sõjakangelasi, kuid me eeldame, et me ei pea enam oma vabaduse eest sõtta minema.
Lugupeetavad gümnasistid ja õpetajad.
Veel paar-kolmkümmend aastat tagasi peeti suletud piire normaalseks. Tuhandete inimeste argise töö sisuks oli keelujoonte kandmine kaartidele ja sealtkaudu ka päris maailma. Nende joonte, okastraatide ja müüride taga istusid oma nooruses kinni ka teie vanemad. Vanavanematest rääkimata.
Tänane argielu, tänane normaalsus on piirideta Euroopa. Okupatsiooni ajal piiri taga kinni olnud eestlane unistas ikka ja üha minekust laia ilma, kui vaid seda piiri ees ei oleks.
Täna on teil kõigil vabadus aiatagust maailma näha. On vabadus minna mujale, ja tulla tagasi, minna jälle, ja tulla taas. Olgem õnnelikud selle vabaduse üle, ja ka selle üle, et me oleme vabad ka siin, oma kodus. Me võime otsida laiast ilmast haridust, teadmisi, väljakutseid. Aga vabadust ei pea me enam mujalt otsima. Vabadus on meil nüüd ka siin olemas.
Eesti on seda suurem, mida kaugemal on piirid. Ja seda lähemal, mida enam me oma riiki, ja üksteist, hoiame. Meid on vähe – ärgem jagagem endid omadeks ja võõrasteks, ka siis, kui elu meid siit mõneks ajaks eemale viib. Olgem avatud väljast puhuvatele värsketele tuultele.
Armas eesti noorus, õnnelik noorus, kes vabadussõtta ei pääse!
Kuna me juba oleme “jäänud eestlasteks ja saanud eurooplasteks”, siis justkui poleks põhjust enam Gustav Suitsu tsiteerida. Siiski, meister on noorena kirjutanud ka nii:
„Kes tõrjuks veel tagasi kerkiva aate?
Kes kustutaks ära veel süttinud vaate?
Kel silmad on näha, see nähku!“
Armas Eesti noorus, nähke ja tehke! Eesti normaalsus, Eesti argielu tulevik, on teie teha!