See, mida me nägime möödunud ööl Tallinna kesklinnas, oli rüüstamine, laamendamine, röövimine. See oli kuritegu ja selles osalejad on kurjategijad.
Sellel kõigel ei olnud midagi ühist hauarahu või Teises maailmasõjas langenute mälestuse hoidmisega.
Öiseid kurjategijaid ei ühendanud mitte rahvus, vaid soov märatseda, lõhkuda ja röövida.
Vabandan nende ees, kes hakkasid eelmisel ööl kahtlema, kas riik suudab neid märatsejate vastu kaitsta.
Riik ei saa kõhelda ega ebaleda, kui on vaja taastada kord ja julgeolek. Avalik kord peab Eestis kehtima. Ilma selleta pole Eesti riik.
Ärge aga otsige minu sõnadest süüdistust. Need on öeldud julgustamaks valitsust tegutsema kindlalt meie kõigi julgeoleku hoidmisel.
Rüüstajad tabatakse, nende süü tõendatakse, neid karistatakse kiiresti ja karmilt. Õigusriigi veskid jahvatavad vältimatult.
Ma tänan kõiki politseinikke, kes töötasid eelmisel ööl Tallinnas. Üks neist, naispolitseinik, kes püüdis takistada kioski rüüstamist, lamab praegu luumurruga haiglas.
Ma loodan kõigi lastevanemate ja õpetajate toetusele ja mõistmisele ning valmisolekule selgitada nii kodus kui ka koolis, et osalemine avaliku korra jõhkras rikkumises jätab pleki noore inimese kogu elule. Vähemalt neile, kes tahavad elada Euroopas.
Ma palun kõigil hoiduda ärritavaist, ässitavaist, segadust külvavaist arvamusist ja üleskutsetest. Eesti riik ei vaja lõõpivaid, vaenu õhutavaid kommentaare, nagu ka mitte parastavaid ja poliitilist kasumit jahtivaid avaldusi.
Ma kutsun kõiki üles näitama kainet ja kalkuleerivat mõistust.
