Kui esimese hooga oli opositsioon ja meedia nõutu ega osanud valida kuidas nende poolt niiväga vihatud valitsusega suhestuda kriisi ajal, siis nädalaga koguti end ning tehtud on selge valik jätkata valitsuse tümitamist sama agaralt kui varem.
Minu meelest on see väga kahetsusväärne ja sobimatu. Kriisi ajal peaks kogu ühiskond kokku hoidma ning ühiselt pingutama, et ülimalt keeruline olukord ületada. Küll pärast jõuame jälle päevapoliitilisi punktinoppeid teha.
Lasin silmad viimase mõne päeva lugudest üle ja näen selgelt koordineeritud valitsusvastaseid jutupunkte, mida esitavad üsna ühe nurga alt nii opositsiooni kui meedia esindajad.
Rünnatakse valitsust ülereageerimise eest. Tähelepanuväärne on see, et eelmisel nädalal suhtlesin mitme kaaluka opositsiooni esindajaga just selleks, et kriisi olukorras püüda maha võtta poliitilist polariseerumist ning hoida neid kursis kiirelt liikuvate sündmuste ning plaanitavate otsustega, samas neilt sisendit saades. Veel nädala eest oli väga tungiv (ehki vähem avalik) sõnum opositsioonilt, et tuleb tegutseda jõulisemalt. Needsamad inimesed räägivad nüüd ristivastupidist juttu.
Mida see meile ütleb? Kahjuks seda, et tegemist on küüniliste oportunistidega, kelle eesmärk ei ole erimeelsusi kõrvale jättes ühiselt raskest ajast üle saada vaid neid kannustab jätkuvalt soov igal võimalusel valitsust rünnata ja tema tööd takistada.
See on sõna otseses mõttes inimeste elu ja tervist ohustav nõue, et me lõdvendaks karantiini enne, kui haigus on hakanud taanduma. Veelgi enam, kui mure on majanduse pärast (ja ma olen viimane inimene Eestis, kellele on vaja meelede tuletada, et majanduse normaalselt tööle tagasi saamine on ülioluline!), siis peavad ju terve mõistusega inimesed ometi mõistma, et mida rangemad on piirangud, seda kiiremini saame haiguse kontrolli alla, et asuda taastama normaalset majanduselu. Kui me praegu üritame karantiini teha ainult moepärast ja poolikult, kestavad meetmed kauem ja teevad kahju rohkem.
Ülimat kahepalgelisust ja oportunismi näitab ka see, et kritiseeritakse pensioni teise samba maksete peatamist. Ometi tegi Ansipi reformierakondlik valitsus üks-ühele sama valiku kümne aasta eest. Siis oli see õige, vajalik ja hea. Nüüd ütlevad needsamad inimesed, kes seda toona läbi viisid, et see on vale, ebavajalik ja halb. Mida see retoorika meile ütleb? Seda, et kriitikud elavad vääramatus ettekujutuses, et neile on kõik lubatud, teistele ei ole midagi lubatud. Kõik, mida nemad tegid on õige, kõik, mida teised teevad on vale. Küll on hea, et sellised inimesed praegu otsuste tegemise juures ei ole.
Vaatasin, et meedia ja opositsioon on asunud korrutama jutupunkti, et just kriisi ajal tuleb olla eriti kriitiline, sest nii tagatakse, et me ei tee valesid otsuseid. Lubage ma jään eriarvamusele. Just kriisi ajal tuleks hoida kokku, suruda oma varasemad erimeelsused kõrvale, et anda rahvale eeskuju ning keskenduda lahendustele ja tulemusele, mitte ärategemisele. Aga saab muidugi ka teisiti. Ma pakun küll, et viimastel päevadel valitud poliitiline liin toob selle viljelejatele rohkem kahju kui kasu. Ja valitsuse kindlameelsust ei kõiguta muidugi kuidagi.
Tänane kriis ei ole samasugune, nagu 10 aasta tagune. Esiteks selle pärast, et ta ei ole majanduskriis, ehki majandus kannatab selle all rängalt. Aga ka majanduse aitamiseks oleme me valinud väga erineva tee võrreldes Ansipi valitsusega. Tollased valikud tõid kaasa selle, et kogu maailma räsinud kriisis oli Eesti kõige suurema majanduslangusega riik. Meilt lahkus ligi 100 000 inimest. Tuhanded inimesed kaotasid oma eluaseme. Andke andeks, kui ma ei võta kuulda nende otsuste tegijate nõudlikke soovitusi ja teravat kriitikat.
On selge, et kahju kannatame me ka seekord. Kõiki ettevõtteid ei õnnestu päästa, kõiki töökohti säilitada. Kuid nagu öeldud, see ei ole tavaline majanduskriis. Meie ülesanne on pingutada, et hästi toiminud ja kasumlikult tegutsenud ettevõtted ei kaoks lihtsalt ära. Sellist majanduse struktuuri muutust läbi loova hävitamise ei ole meil vaja! Praegu ei toimu loov hävitamine, mis puhastab majandust, praegu toimub lihtsalt hävitamine. Meie asi on seda takistada.
Tänase valitsuse otsustele ja valikutele saab hinnangu anda siis, kui kriis on läbi ja me saame võrrelda enda seisu teiste Euroopa riikide omaga. Kui oleme sama halvasti seda lahendanud, nagu lahendati eelmine kord, väärime kriitikat. Kui oleme võrreldes teiste riikidega vähem kahju kannatanud, ei maksa tänane õelutsemine midagi.
