Mäletatavasti kuulutas president Kersti Kaljulaid tervele maailmale, kuidas ta vihkab enam kui sadat tuhandet eesti inimest, kes kannavad endas isamaalikke ja rahvuskonservatiivseid aateid ning toetavad traditsioonilisi euroopalikke ja kristlikke väärtusi. See oli meedia ja opositsiooni arust normaalne ja igati vahva väljaütlemine, millele kiideti üksteise võidu veel takkagi ja milles tänagi püütakse teineteist üle trumbata. EKRE kohta võib ju ükskõik kui räigelt öelda ja valetada ning ekrelasi ja nende toetajaid vihata.
Tuleb välja, et vihkamine ja sellele üleskutsumine polegi vihategu ega taunitav kui seda teevad "õiged" inimesed. Küll on aga enneolematu ja kohutav surmapatt kui keegi "vale" inimene kellessegi lihtsalt sõbralikult ei suhtu. Selline putinistlik kahepalgelisus on tülgastav, seda enam, et needsamad "õiged" võtavad endale ainuõiguse otsustada, kes on õiged ja kes valed.
Mäletame ajaloost hästi, mida selline käitumine ja ideoloogia on alati, kui ta on maksvusele pääsenud, endaga kaasa toonud. Neid kohutavaid totalitarismiaegu me tagasi ei taha, tehtagu seda sallivuse, võrdsuse, multikulti, liberaaldemokraatia või ükskõik, millistesse õilsatesse loosungitesse looritatult.
Sestap toon siinkohal ära Kaljulaiu jutluse pahatahtlikult ülespuhutud Mart Helme ütluse kohta. Kuid veidi muudetud kujul. Presidendi sõnad käivad kõige paremini just tema enda ja muidugi kõikide temaga kaasakisavate silmakirjalike "õigete" suhtes ning parafraseeritutena on need ka igati tabavad. Loodan, et selline peegeldus toob kaasa teatud äratundmishetke.
"Ma ei mõista president Kersti Kaljulaiu varjamatut vaenu meie ühiskonna vastu. Jutt on ju meie oma inimestest – meie politseinikud ja õpetajad, meie loomeinimesed ja ehitajad, meie naabrid, töökaaslased, sõbrad. Ka võhivõõrad, kuid siiski meie inimesed.
Nende jagamine ja liigitamine (poliitiliste vaadete, väärtushoiakute H.P.), seksuaalse sättumuse, nahavärvi või mõne muu tunnuse alusel õigeteks ja valedeks, meieks ja nendeks, on lubamatu, äraspidine meie põhiseaduse vaimule ja ka inimlikult lihtsalt tülgastav.
Jah, muidugi on see provokatsioon, millega jagatakse inimesed väärtuslikemaks ja vähemväärtuslikemaks selle alusel, millisena nad sündinud on. Millist ajajärku see asjaolu meile meenutab?
Mul on häbi ja mul on kurb, et Eesti inimesed, kes usuvad Eesti põhiseaduses kirjapandut, et seaduse ees oleme oma kodus kõik võrdsed ja kes arvavad seega poliitikute omavoli eest end kaitstud olevat, said järjekordselt teada, et meil on president, kellele Eesti inimeste inimväärikus on vähem oluline tema õigusest kasutada võimupositsiooni teiste alandamiseks.
Me ei tohi kunagi kurjusega leppida. Kurjus ja vihkamine ei saa kunagi olla poliitiline agenda, kus mõtleme, et see ongi presidendi poliitika ja elame edasi. Sel hetkel, kui me kurjuse normaliseerime, okupeerime me iseendid.
Selliste seisukohtadega president ei sobi Eestile. Eesti inimesed väärivad paremat.
See valu, mida sellised väljaütlemised on põhjustanud kõikidele Eesti inimestele, kellele tõeline Eesti Vabariik ja tema põhiseadus on kallid, kellele kaasinimeste heaolu läheb korda ja kes on alati lootnud, et meie enda president, olgu ta mistahes parteist, on jäägitult ustavad Eestile, teeb haiget ka mulle.
On kaunis sügispäev. On võimalik vaadata mööda juhtunust ja öelda, et see on kõigest poliitika. Aga tegelikult on võib-olla käes nädalavahetus, mil lakkab olulises osas toimimast inimeste usaldus oma riigi aluste suhtes. Seda on veel võimalik muuta. Seda tuleb muuta."
