Eestlaste põline kodumaa sündis aastatuhandete vältel -- ta sündis Läänemere laias käärus Eesti randade võlust ja ta merevoogude ja põldude annist. Ta sündis meie esivanemate lauludest ja mängudest, rõõmudest ja muredest, nende higist ja verest.
Aga kõige rohkem sündis ta meie esivanemate armastusest selle maa vastu ja nende kindlast tahtest olla peremehed oma kodu randadel, põldudel ja aasadel.
Ühel külmal ja karmil talvepäeval, sada aastat tagasi, sündis iseseisev Eesti Vabariik. Ta sai elu niihästi kõigest sellest millest sündis muistne Eesti kui ka vägivalla all kannatava rahva igatsustest.
Eesti Vabariigi sünnipäeval luges Konstantin Päts Tallinna Reaalkooli ees ette Eesti Iseseisvuse Manifesti, mis kutsus üles kõiki kodumaa poegi ja tütreid ühinema kodumaa ehitamise pühas töös ja kinnitas, et meie esivanemate higi ja veri nõuavad seda ja meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks. Päästekomitee tegevust jälgima tulnud rahvas paljastas pead ja kõlas "Mu isamaa mu õnn ja rõõm."
Esimese Maailmasõja pööris andis võimaluse iseseisva Eesti Vabariigi sünniks, aga igatsus sai teoks ainult sellepärast, et Eesti pojad ja tütred tahtsid, oskasid ja julgesid kasutada seda võimalust. Iseseisev Eesti Vabariik sündis ja elas sellepärast, et ta hälli tõttasid kaitsma meie muistsetele kangelastele väärikad järeltulijad, kes olid valmis ohverdama oma elu, et eestlased saaksid jälle olla peremehed omal maal. Need 450 meest kes esimeses lahingus Narva all astusid vastu rohkem kui kümme korda suuremale vaenlase väele ei olnud hästi varustatud ega treenitud sõdurid. Suurelt osalt olid nad koolipoisid kes said oma õppuse lahinguväljal ja oma varustuse vaenlaselt.
Meie sõdurid olid erakordselt tublid ja vaprad. Kuigi me väed pidid ülekaaluka vaenlase eest paar kuud taganema, siis varsti peale uue aasta algust andis kindral Laidoner käsu vasturünnakuks ja vabariigi esimesel aastapäeval olid lahingud juba idapiiri taga ja Eesti pind vaenlastest vaba.
Kui noorele vabariigile tekkis uus raske hädaoht lõunast -‑ balti parunite poolt organiseeritud ja hästi relvastatud Landeswehr, paistis nagu oleks seitsesada aastat kogunud ülekohus, kannatus, ja viha leidnud sihi ja väljapääsu. Kui soomusrongilased said käsu Landeswehri vastu minna, ehtisid nad rongi kaseokstega ja sõitsid lahingusse lauluga. Landeswehri ülemus lubas Eesti moonakate sõjaväe lüüa sodiks ühe päevaga. Kui aga löödi otsustav lahing Võnnu all siis oli Landeswehr purustatud ja võitjad olid meie noore vabariigi kaitsjad.
Mis tegi nad võitjaks oli unistus ja mälestus eesti rahva pärandist, kõigest sellest millest sündis Eesti. Mis tegi nad võitjaks oli veendumus, et on jõudnud aeg, täis lootust ja usku, aeg mis nõuab ohvrimeelsust ja sangarlikkust. Mis tegi nad võitjaks oli ka arusaam, et paljudel nendest on aeg antud oma kodumaa eest surra, aga et võitu ja vabadust saab lunastada väike rahvas ainult erakorralise tubliduse ja vaprusega. Nad võitlesid ja nad võitsid. Minu isa oli 16 aastane kui ta läks ema õnnistuse saatel vabatahtlikult Vabadussõtta, Eesti Vabariiki looma.
Kahekümne iseseisvuse aasta jooksul tegi andekas Eesti rahvas tohutuid edusamme. Eestist sai väärikas riik Euroopa kõrge kultuuriga riikide peres.
Kui kommunistlik kurjuse impeerium oma röövlivägedega meilt taas vabaduse võttis, siis jätkus meil jälle mehi, kes olid väärikad järeltulijad meie muistsetele vabadusvõitlejatele ja vabadussõdalastele. Nad olid valmis ohverdama oma elu oma maa ja rahva kaitseks -- Eesti vabaduse eest. Paljudele nendest oli antud aeg oma kodumaa eest surra, aga nad võitlesid vapralt. Sinimägedes ja Krivasool, oma kodumaad Stalini punaarmee vastu kaitstes, olid meie legendaarse Narva pataljoni vähesed järgi jäänud võitlejad need, kelle kangelasteod andsid suurima panuse, et hävita üksteist diviisi kahekümne-kahe diviisi suurusest punaarmee väest. Selle ülekaalukalt suure väe ülemale, punaarmee Marssal Žukovile häbiks, ei suutnudki ta muud teha kui oma ülejäänud diviisid ringi keerata ja rünnata ümber Peipsi järve, kus tal õnnestus läbi murda kahe–kolme diviisi suurusest sakslastega mehitatud väest. Teisi nii vapraid sõdureid nagu olid need seitsekümmend tuhat Eesti vabadusvõitlejat kes Stalini röövlivägede vastu võitlesid, on maailma ajaloos vähe leida.
Vaenlase ülekaal oli tohutu ja lahingutes langes meie võitlejaid palju. Me mälestame austuse ja hardusega neid, kes Eesti vabaduse kaitseks niihästi Vabadussõjas kui Teises Maailmasõjas on andnud oma elu. Nende mälestust ei ole suutnud hävitada võõraste vägivald, seda ei kustuta ajaratta väsimatu veeremine. Nad elavad edasi meie südametes ja hingedes.
Paljud meie isamaa kõige parematest poegadest ja tütardest kas langesid lahingutes, surid Siberi orjalaagrites või elasid, koos oma sugulaste ja lastega, 50 aastat põlguses ja viletsuses. Okupante teenides tegid aga paljud kaasmaalased kommunistidena karjääri, ja neid, kes olid sattunud kas sunniviisil või vabatahtlikult punaarmee ridadesse, austati ja soositi kui okupantide “suure isamaasõja“ veterane.
Eesti rahva rõhuv enamus ei sallinud aga võõraid okupante ega kommunismi. Kui vene kommunistlikus kurjuse impeeriumis hakkasid puhuma glastnosti ja perestroika tuuled, lõi eestlastes pool sajandit tuha all immitsenud vabadussäde leegitsema kiiresti ja jõuliselt. Miitingud Tammsaare mälestussamba juures ja Hirvepargis ning öö laulupeod toitsid vabaduse leeke. Lauluväljakul peetud suurüritusel osales kolmandik eestlastest ja lehvisid sini-must valged lipud. Võimsas Balti ketis osalenud väikest armsat linalakka tütarlast kes lehvitas Eesti lippu, nägid üle maailma mitmed-sajad-miljonid televaatajad. Eesti Kodanike Komiteede liikumine ja Kongressi kokku kutsumine oli tee vabadusele.
See oli ülev moment kui Kongressi saadikud kogunesid Estonia saalis Eesti lipu alla ja ühinesid Eesti hümni laulmiseks. Kaitseliidu organiseerimine arenes edukalt. Kui pildid püssipäradega inimesi peksvatest OMAN-lastest jõudsid läänemaailma ja OMANi üksused olid teel Eestisse, nägin kurja vaeva, et anda juhtnööre Kaitseliidu meestele, kes olid valmis Tallinna kaitseks. Telefoni ühendus oli tollal katkeline, aga saime siiski rääkida Molotovi kokteilide valmistamisest ja nende kasutamisest tankide vastu. Tundsin, et asjad liiguvad õiges suunas kui Kaitseliit moodustas efektiivse turvavöö Eesti Kongressi kaitseks Estonia hoone ümber.
Murettekitavaks aga osutus see, et Kongressi juhid osutusid Kongressi lõpupäevadel saamatuteks ja nõrkadeks. Kongress ütles lahti oma esialgsest seisukohast taastada Eesti Vabariik õigusjärgse järjepidevuse alusel. Põhiseaduse koostamise komiteesse pääses nii palju kommuniste, et nad said kehtestada hääleõiguse kohalikel valimistel ka okupantidele. Põhiseaduse rakendusseadus jättis kehtima Nõukogude Liidu seadused. See tegi raskeks karistada okupantide truualamlikke teenreid inimsusvastaste kuritegude ees Võimatuks tegi nende karistamise aga nende naasmine võimukoridoridesse.
Rahvusluse sildi all võimule tõusnud eirasid Genfi konventsiooni mis nõuab okupatsiooni lõpul okupantide lahkumist. Nad põlistasid kõik okupandid Eesti alalisteks elanikeks. Esitasin tollal Riigikogus eelnõu, mis oleks andnud alalise elaniku staatuse ainult neile, kes saabuvad Eestisse Eesti Vabariigi loal, nii nagu see on tavaks teistes riikides. Selle hääletasid esimesel lugemisel menetlusest välja niihästi laarlased kui savisaarlased, niihästi kelamlased kui enamlased. Selle asemel kehtestati seadus, mis tegi kõik Eestisse asustatud venelased ja nende järeltulijad alalisteks elanikeks ja seega tulevasteks Eesti Vabariigi kodanikeks.
See on kahtlemata Eesti ajaloo kõikide aegade kõige suurem viga. Selle vea tagajärjed kasvavad iga mööduva päevaga Eesti Vabariigile ja eestlastele üha saatuslikumaks.
Eestisse põlistatud okupandid on Eesti ja eestluse püsimisele ohtlikud kahel viisil. Esiteks on nad muutnud ja muudavad iga möödunud päevaga üha enam Eesti rahvastiku koosseisu ning väga suur osa neist toetab Putini püüdlusi taasanastada eestlaste põline kodumaa.
Viimase kahekümne aasta Eesti rahvastiku muutused on võrreldavad Põhjasõjaga, katkuga või Teise Maailmasõja kaotustega. See eesti rahva kõige tõsisem põhiprobleem manab silmade ette sünge tuleviku, kus eestlased võivad jääda vähemusse oma kodumaal ja Eesti võib muutuda tulevikumaaks peamiselt vene noortele ja küllap siis ka vanadele.
Viimase paarikümne aasta ametlik statistika Eestis väidab, et mitte-eestlaste osa elanikkonnast on umbes 33 protsenti. USA Keskluureameti Maailma Fakti Raamat väidab, et venelasi on Eestis 24,8 protsenti. Statistikaameti rahvastiku arve ei saa tõsiselt võtta ja Keskluureametis ei ole ametis ilmselt ühtegi tõelist Eesti eksperti. Eestis on kehtestatud seadus mis lubab igal täisealisel isikul rahvastikuregistris omale mistahes rahvus määratleda. Tõsiselt võetavad demograafia teadlased on selgitanud, et paljud venelased on hakanud endid mitmesugustel põhjustel eestlastena kirja panema. Kõige enne tegid seda vähemtuntud okupantide julgeoleku agendid, keda on õpetatud ennast nii näitama nagu see parajasti kõige kasulikum on.
Palju parem näitaja kui ametlik statistika meie rahvastiku praegusest ja tulevasest kooseisust on järjekindlalt avaldatud vastsündinud tütarlaste nimed. Meil sünnib palju Anastassiasid, Darjasid, Viktoriaid ja Sofjasid. Poistele pannakse tihti nimi mis sobib niihästi venelasele kui eestlasele nagu näiteks Martin. Mitte ainult vastsündinute, vaid ka teismelise-eelsete noorte hulgas on eestlased oma kodumaal juba vähemuses. Vastsündinute rahvus pannakse kirja ka sünnihaiglates. Kui ma seda kunagi täpsemalt uurisin, öeldi mulle, et kui ema väidab, et laps on jeestlane või estonski, siis pannakse kirja jälle üks eestlasena maailma sündinu.
Üks andmebaas mida tasub tõsiselt võtta on valimisõiguslike arv riigikogu valimistel. See on kasvanud jõudsalt ajal mil eestlasi kuskilt juurde pole tulnud. 1992. aasta riigikogu valimistest on olnud üle 40. protsendiline juurdekasv. Seda selgitab ainult venelastele antud Eesti Vabariigi kodakondsus. Kui see ületab 50 protsenti, on eestlased jäänud vähemusrahvuseks oma kodumaal ja Eesti on tulevikumaa peamiselt vene noortele ja küllap siis ka vanadele.
Eestlaste iive on olnud juba pikemat aega negatiivne. Eelmisel aastal sündis 860 inimest vähem kui suri. Veelgi murettekitavam on aga see, et rahva arv kasvab võõrrahvusest immigrantide arvel. Eelmisel aastal lahkus Eestis 5440 inimest, aga elama saabus 10470 inimest. Lahkujad on peamiselt eestlased aga sisserändajad tulevad, mõnede islamlastest eranditega, üle idapiiri.
Kahjuks ei muuda Eesti Vabariigi kodakondsuse andmine endisi okupante ja nende järeltulijad lojaalseteks Eesti Vabariigi kodanikeks. On erandeid, aga sellekohased küsitlused näitavad, et Eesti venelased on, vastandina eestlastele, vaenulikud NATOle, meie NATO liitlastele ja eestlastele.
Piisab vaid sellest, et heita pilk Delfi veebi lehe venekeelsele kommentaariumile, et sellest aru saada. Seal sõimatakse eestlasi rutiinselt fašistideks ja avaldatakse toetust Putinile ja ta soovile taastada seda mis oli Putin sõnutsi Nõukogude aja hiilgus.
Eesti valitsemises on välja kujunenud skisofreeniline olukord. Tänapäeval on seda ehk sobiv kutsuda kvantpoliitikaks. Teatavasti võib kvantfüüsikas ühe footoni polarisatsiooni olek olla samaaegselt erinev. Osa eesti valitsusest ja kindlasti enamik eestlastest võtavad tõsiselt Põhiseaduse preambuli sätet arendada riiki mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade, aga samal ajal ei hooli osa Eesti Vabariigi valitsusest ja rohkem kui tosin Riigikogu liikmetest kõige vähematki oma ametivandest jääda ustavaks Eesti Vabariigile. Nad söövad
Eesti leiba ja hammustavad kätt, mis neid toidab.
Sotside partei esimees Jevgeni Ossinonski, Eesti Vabariigi tervise ja tööminister, on avalikult sõimanud Eesti rahvuslasi ksenofoobseks okseks. Eesti esindaja Euroopa liidus, Yana Toom, sünninimega Tšernogorova, toetab häbenemata Putini eesmärke. Eelmine Keskerakonna esimees, neljas kuriteos süüdistatu Edgar Burešin Savisaar, kes on muide, oma nimele vaatamata etniline venelane, sõlmis koostöölepingu Putini Ühtse Venemaaga ja praegune partei esimees ja Eesti Vabariigi peaminister Jüri Ratas ei ole seda ikka veel tühistanud.
Ohtu Eesti julgeolekule ja Eesti Vabariigi püsimisele riigina mida valitsevad eestlased, saab selgitada ühe lausega. Oht Eestile, eestlastele ja eestlusele on Putini Venemaa, venelased ja vene šovinism.
Putin on pidanud juba pikemat aega hübriidsõda Eesti vastu. Ta panustab KGBs õpitule, massilisele desinformatsiooni kampaaniale vene propaganda kanalite kaudu ning samas ka interneti häkkimise tehnoloogiale ja arvukate interneti trollide kasutamisele, et külvata lahkhelisid oma vastaste seas ja pärssida nende kaitsevõimet. Kõige edukamalt on Putin kasutanud Stalini poolt okupeeritud riikidesse asustatud Vene „kaasmaalaste“ fiktsiooni. See nõuab, et teistes riikides elavad venelased oleksid lojaalsed Putini Venemaale, mitte oma kodumaale. See aitas tal anastada Krimmi ja okupeerida Ukrainat ning moodustab ka ohu Eestile. Oht asub Eesti piirides. Eestis on vene “kaasmaalased” suutnud valida eestivaenulikke Putini toetajaid riigikogusse ja saatnud neid isegi Euroopa parlamenti.
Putini hübriidsõj algatus Ukrainas oli selge hoiatus Eestile, aga, paradoksaalselt, Ukraina sündmustel on ka positiivne tagajärg Eesti julgeolekule.
Külastasin paar aastat tagasi Ämari lennuvälja. Tore oli vaadata kontrolltornist Taani jahilennukite ja Eestis baseeruva USA langevarjuüksuse transpordilennuki maandumisi. Arvan, et nende mürin kostab kõrvalisi teid pidi ka Putini kõrvu ja paneb ta mõtlema enne kui ta Eestile hakkab Ukrainat tegema. Arvan, et veelgi rohkem heidutab Putinit ja ta Eestisiseseid Ühtse Venemaa liitlasi suur hulk kõrgemaid ohvitsere NATO riikidest ja mujalt, kes Ämari lennuvälja toidusaalis minuga samaaegselt lõunat sõid. NATO toetusbaasi loomine Eestisse ja NATO küberkaitse Keskuse asetamine Tallinna oldi kindlasti suured sammud õiges suunas.
Olukord Eestis on Vabariigi sajandal sünnipäeval murettekitav kuid mitte lootusetu. Lootust annab eelkõige see, et rõhuv enamus eestlastest tahab jääda peremeesteks oma põlisel kodumaal. Usun, et samuti nagu Eesti sõdurid on võidelnud kangelaslikult oma kodumaa eest lahingutandril, on eestlased valmis oma kodumaa ja peremeheõiguste eest võitlema ka rahvuspoliitilisel tandril.
Lootust annab see, et eestlased on andekas rahvas. Seda ei arva mitte ainult meie, seda tõestavad ka testid mida korraldab rahvusvaheline õpilaste nn Programme For International Student Assessment, tuntud PISA akronüümi all. Viieteistaastased Eesti noored on järjekindlalt maailma parimaid tagajärgi saavutanud.
Kui ma sügisel Eesti külastasin kasutasin mitmel korral Taxify takso teenust. Selle alustas mõne aasta eest 20 aastane eesti noormees Markus Villig. Nüüd on see juba levinud kõikjale Euroopas ja ka lähis-ida ja Aafrika riikidesse. Kaks andekat eestlast, Taavet Hinrikus ja Kristo Käärmann alustasid mõned aastad tagasi TrasferWise kompanii, mis konkureerib pankadega raha ülekandmise teenustes. Nüüd on nende peakorter Londonis ja hiljuti käis Käärmann Floridas oma firmale USA peakorteri jaoks suurt hoonet hankimas.
Üks andekatest Skype kommunikatsiooni süsteemi loojatest, Jaan Tallinn, töötab nüüd koos maailmakuulsa mustade aukude uurija Stephen Hawkingu ja Tesla autode ja kosmoserakettide tegija Elon Muskiga Future of Life instituudis, et uurida ohtu inimkonnale mida võib tekitada tehisintelligentsi ja mõtlevate masinate järjest kiirenev areng.
Lootust annab ka see, et Putini vallutusplaanid võivad kokku variseda koos ta pankroti äärel vaakuva kleptokraatilise impeeriumiga. Vaevalt, et vaesuse, viletsuse ja diktaatoritega harjunud vene rahvas ta võimult kukutab, aga ta senini truualamlikud oligarhid, kes kontrollivad lõviosa kogu Vene varandusest on hakanud rahutuks muutuma. Nende varandus on kahanenud ja paljud on hakanud kartma, et neile võib osaks saada Siberi vangikong nagu juhtus nende kolleegiga, Mikhail Khodorkovskiga, kunagise Vene kõige rikkamaga. Kui Venemaa muutuks demokraatlikuks riigiks, mis ei pea vajalikuks oma naabrite töövilja röövida, looks see ka Eestile helgema tuleviku.
Tahaks lõpetada üleskutsega kõikidele väliseestlastele kellele olukord Eestis muret tekitab. Muretsemisest kasu ei kasva. Meil on ülim aeg ühineda meie rahvuskaaslastega kodu-Eestis, et kindlustada ja arendada riiki mis tagab eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade, nagu nõuab Eesti Vabariigi põhiseadus.
Ma usun, et kõikidel siin saalis ja mujal kus eestlased pühitsevad Eesti Vabariigi saja aasta sünnipäeva, on nende vanemate või vanavanemate kaudu sünnijärgne Eesti kodakondsus, lisaks nende asukohamaa kodakondsusele.
Kahtlustan, et väga vähesed meist on senini kasutanud oma õigust osaleda Eesti Riigikogu valimistel. Hakkame osalema. Paarkümmend tuhat häält ausatele eestlasest kandidaatidele võiks oluliselt muuta poliitilist olukorda Eestis. Isikutunnistuse ja kaardilugeja muretsemine, mis võimaldavad interneti kaudu hääletamist, eriti keerukas ei ole. Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides ja kõik meie rahvuskaaslaste organisatsioonid peavad püstitama oma kõige tähtsamaks ülesandeks propageerida meie osalemist Eesti valimistel ja aidata kaasa Eesti isikutunnistuste muretsemisel.
Sada aastat tagasi kutsus Eesti Iseseisvuse Manifest üles kõiki kodumaa poegi ja tütreid ühinema kodumaa ehitamise pühas töös ja kinnitas, et meie esivanemate higi ja veri nõuavad seda ja meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.
Meid kõiki kelle südametes põleb eestluse tuli, kohustavad lisaks meie esivanemate higile ja verele meie Vabadussõja kangelased, meie Sinimägede sangarid, need Eesti vabaduse eest võitlejad kes jäid truuks oma relvavendadele ja isamaale Ilmeni ja Volhovi külmast tardunud kamaral, need vabadusvõitlejad kes jätkasid võitlust kui nad nägid oma kaaslasi langemas Neveli soode tumedates mülgastes.
Ka meie peame ühinema selles pühas töös, et järeltulevad põlved saaksid pühitseda Eesti Vabariigi sünnipäeva, läbi aegade, sinimustvalge lehvides ja „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ kõlades.