Käesoleval aastal võib EV Sõjakool, mis jällegi tegutseb taasiseseisvunud Eestis, tähistada oma 85. aastapäeva. Seda tehakse ka Kanadas Eesti Ohvitseridekogu korraldamisel koosviibimisega laupäeval, 3. aprillil Toronto Eesti Majas, mis juhtub olema õige päev.
Sõjakool alustas õppetööga 14. aprillil 1919.a. Tallinnas endise raudtee-tehnikakooli ruumes jala-, suurtüki- ja ratsaväe kursustega. Esimesteks kadettideks, nagu tol ajal õpilasi nimetati, olid õppursõdurid rindelt. Üldiselt jälgiti vene lipnikekoolide õppetööd. Puudusid õpperaamatud ja -vahendid. Ei leidunud ka küllaldaselt vilunud õppejõude.
Pärast rahulepingu sõlmimist Venemaaga alustati õppetööd 1920.a. rahuaegse kursusega. Kool kolis Tallinnast väljaspool linna asuvatesse Tondi kasarmutesse, mis olid tunduvalt avaramad kui senised ruumid. Tondil püsiti kuni Eesti okupeerimiseni N. Liidu poolt 1940.a. suvel. Siis sunniti Sõjakool lahkuma oma kasarmutest Punaarmee poolt nelja tunni jooksul.
21 aasta jooksul 1919–1940 tehti Sõjakooli õppekavades mitmeid muudatusi vastavalt sõjaasjanduse arengule maailmas ja üldise haridussüsteemi kujunemisele riigis. Viimane kord toimus see 1935.a. Riigivanema poolt antud seadlusega. Sõjakooli aspirantideklassis anti õpilastele reservohvitseri ettevalmistus, ohvitserideklassis aga aspirantideklassi lõpetanuile kutseohvitseri ettevalmistus.
Sõjakooli mõlemale kursusele pääsemiseks oli vajalik hea füüsiline tervis, kuna sitkus ja vastupidavus on juhi jaoks vajalikud nii rahu kui sõja ajal. Õpilaste füüsilisi võimeid arendati ka õppekursuste vältel. Kasutusel oli eeskujulikult sisustatud võimla, staadion ja harjutusväljakud. Tung Sõjakooli oli suur. Vastuvõtmine toimus võistluseksamitega.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Oma korrektse esinemisega jätsid Sõjakooli kasvandikud igal pool väga hea mulje. Iseseisvusaastate jooksul lõpetasid Sõjakooli tuhanded mehed. Mõningail andmeil oli nende arv 10.000. Aspirantidekursuse lõpetajad ülendati reservi, arvates järgmisel EV aastapäeval lipnikeks. Suur osa neist võttis osa II ms.-st ühel või teisel viisil, kuigi mitte enam Eesti Vabariigi armee koosseisus, kuna kodumaa oli okupeeritud võõrvõimu poolt. Mõni ongi nimetanud Eesti osas II ms. lipnike sõjaks.Praegu tegutseb Sõjakool Eesti Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste koosseisus. Kuid Eesti taasiseseisvumisest alates on ohvitserid saanud oma sõjalise hariduse ka välisriikide sõjakoolides või kodumaal korraldatud vastavatel kursustel. Põhireegliks peaks aga olema, et iga rahvuslik sõjavägi koolitab oma juhid ise. Vähemalt peaks see käima ohvitseride algastme koolituse kohta. Eesti rahvas on kindlal arusaamisel, et iseseisval maal peab olema sõjavägi, mis on valmis kaitsma riiki ja selle piire.
EV Sõjakooli mõju ennesõjaaegsest Eestist on kandunud ka välismaale. Eestlaste praegustes asukohamaades, kus tegutsevad ohvitseride kogud, tähistatakse Tallinna lähistel Tondil asunud Sõjakooli aastapäeva ka nende eesti soost ohvitseride poolt, kes on saanud oma väljaõppe teiste riikide sõjakoolides või nüüd juba taasiseseisvunud Eesti Kaitseväes. Seda teeb ka Eesti Ohvitseridekogu Kanadas.
EV Sõjakooli esimene ülem, selleaegne kapten A. Simon ütleb oma esimeses käskkirjas 23. aprillil 1919.a.: „Kadett, pea kalliks isamaa vabadust ja oma kooli au! Sinu ülevalpidamise järele tehakse otsus terve kooli kohta.“ Rahvas andis oma hinnangu: EV Sõjakool saavutas ühiskonnas üldise lugupidamise, mis on kestnud tänapäevani.
