100 aaastat tagasi ei tulnud Eesti riik kellelegi kingina. Kurja võimu käest võitles noor Eesti selle vabaduse välja relva, vere ja suurte ohvritega.
Oleme 100 a hiljem rõõmsad, et meil on taas olemas oma riik. Aga oleks mõttetu endale lubada ükskõiksust selle üle. On vähe neid rahvaid, kes on arvult nii väikesed kui Eesti, kes määravad oma saatuse ja langetavad oma tuleviku kujundit ise sõltumatult otsustades.
Kuuleme tihti, et otsest sõjalist ohtu teise riigi poolt enam ei ole ning pole põhjust sellist agressiivsust karta. Teiselt poolt aga rõhutatakse, et paraku usaldatavat ja demokraatlikku naabrit lähemas tulevikus Eesti vaevalt saab.
Sellistes tingimustes vabadus võib olla habras. Võime suurjuubelil kinnitada, et meie kodumaa ja rahva vabadusele on vaja võõrsil eestlastel jätkuvalt osutada tähelepanu. Leiame ühist tahtmist ja ühise keele teadvustades igal võimalusel, et kuigi on Eesti väike, ta on hingeliselt suur. Ta on üks kõige arenenumaid postkommunistlikest riikidest. Teised riigid, kes samuti vabanesid võõrvõimu ikkest, saavad vaid unistada sellisest edust.
Eesti vabadusel ja iseseisvusel on oma hind. Osa sellest saame veel tasuda selgitusööna välismaal. Vabad inimesed suudavad palju. Kinnitame vabadust, pühitsedes Eesti 100 a sünnipäeval, et oleme selleks valmis.
