Valitsus esitab riigikogule ratifitseerimiseks "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Eesti-Vene riigipiiri lepingu” ning "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Narva ja Soome lahe merealade piiritlemise lepingu”. Mõlemad lepingud kirjutati alla 2005. aasta 18. mail Moskvas.
Lepingute tekstid:
Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Eesti-Vene riigipiiri leping:
http://web-static.vm.ee/static... Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Narva ja Soome lahe merealade piiritlemise leping:
http://web-static.vm.ee/static... Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise maismaa riigipiiri kulgemise kirjeldus:
http://web-static.vm.ee/static... Tartu rahuleping:
http://riigi.arhiiv.ee/index.p... Lisainfo "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Eesti-Vene riigipiiri lepingu" eelnõu ja "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Narva ja Soome lahe merealade piiritlemise lepingu" eelnõu kohta
Piirilepete ajalugu
Aastatel 1992-1995 käsitleti Eesti ja Venemaa vahelise riigipiiriga seotud küsimusi toonaste riiklike läbirääkimiste piiri töögrupis. Selles jõuti küllaltki kaugele merepiiriga seotud küsimuste käsitlemisel, kuid maismaapiiri suhtes ei saavutatud kuni viimase aastani praktiliselt mingeid tulemusi. Pärast peaminister Andres Tarandi seisukohavõttu 1994. aasta lõpus toimus oluline muutus ka maismaapiiri üle toimunud kohtumistel. 18. detsembril 1994 kinnitas peaminister, et Eesti on valmis alustama läbirääkimisi Eesti-Vene piiri teatud korrigeerimiseks, kui Venemaa tunnustab Tartu rahulepingut kui Eesti riigi sünnilepingut rahvusvahelises mõttes.
Venemaaga läbirääkimiste mehhanismi ümberkorraldamise tõttu moodustasid Eesti Vabariik ja Vene Föderatsioon täievolilised delegatsioonid. Eesti delegatsioon moodustati Vabariigi Valitsuse 9. jaanuari 1996 kahe korraldusega (riigipiiri ja merepiiri lepingu osas eraldi).
Valitsuse 28. novembri 1996 korraldustega kiideti heaks nii riigipiiri kui merepiiri lepingu eelnõud ning volitati minister Riivo Sinijärve kirjutama Eesti Vabariigi nimel lepingutele alla.
Valitsuse 10. detsembri 1996 korraldusega tunnistati need korraldused osaliselt kehtetuks, sest vahepeal oli saanud Eesti välisministriks Toomas Hendrik Ilves ning Vene pool oli keeldunud kirjutamast lepingutele alla OSCE Lissaboni tippkohtumisel.
Valitsuse 26. veebruari 1999 korraldusega tunnistati 28. novembri 1996 korraldused kehtetuks ning kiideti heaks tehniliselt täpsustatud ning viimistletud riigipiiri ning merepiiri lepingud koos lisadega.
5. märtsil 1999. aastal viseerisid delegatsioonide juhid mõlema lepingu täielikult tehniliselt viimistletud eelnõud koos kõigi lisamaterjalidega. Edaspidi on Eesti Vabariik pidevalt kinnitanud erinevate valitsuste ajal oma valmisolekut eelnõud alla kirjutada ja ratifitseerida.
Praktiliste ettevalmistustena lepingute rakendamiseks moodustati valitsuse 2. juuli 2002 korraldusega asjatundjate komisjon Eesti-Vene riigipiiriga seotud küsimuste lahendamiseks. Komisjoni üheks peamiseks ülesandeks on valmistada ette vajalikud kaardid demarkeerimise teostamiseks piiril.
Kuna piirilepingute ettevalmistamisest oli möödunud juba kuus aastat, pidas välisministeerium tänavu jaanuaris vajalikuks, et valitsus ja ametkonnad tutvuksid veel kord eelnõudega, et näha lepingute jõustumisel eelseisvat tööd ja enda ülesandeid. 21. jaanuari 2005 korraldusega kiitis valitsus mõlemad piirilepingud taas heaks ja tunnistas ühtlasi kehtetuks valitsuse 26. veebruari 1999 korralduse.
Eesti ja Venemaa piirilepingute eelnõud allkirjastati 18. mail 2005. a Moskvas välisministrite tasemel.
Piirilepingud ja Tartu rahuleping
Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 122 sätestab: "Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega. Eesti mere- ja õhupiir määratakse rahvusvaheliste konventsioonide alusel."
27. märtsil 1992 toimus Põhiseaduse Assamblee hääletus paragrahvi 122 asjus, mille tulemusena assamblee leppis kokku, et see paragrahv ei takista vastaval komisjonil pidamast piiriläbirääkimisi Venemaaga, muutmaks piiri, mis on kokku lepitud Tartu rahulepinguga. Ka vastavalt endise õiguskantsleri Eerik-Juhan Truuvälja hinnangule ei ole lepingute sõlmimine vastuolus selle paragrahviga.
Praegune õiguskantsler A. Jõks kinnitas oma märtsis 2005 saadetud kirjas Seto Kongressi Vanemate Kogu esindajale varasemat üldhinnangut vastuolu puudumisest uute piirilepingute ja põhiseaduse vahel. Lisaks juhtis ta tähelepanu sellele, et piirileping puudutab vaid üht osa Tartu rahulepinguga kaetud teemadest ning selle sõlmimine ei mõjuta Tartu rahulepingu kehtivust Eesti riikluse olulise alustalana ühes Venemaa otsusega tunnustada Eesti iseseisvust igaveseks ajaks.
Lepingute ratifitseerimine ning jõustumine, riigipiiri muutmine
Eesti Vabariigi riigipiiri muutmiseks sätestab põhiseadus menetluse, mille järgi kuuluvad vastavad lepingud ratifitseerimisele Riigikogu koosseisu kahekolmandikulise häälteenamusega. Põhiseaduse § 106 keelab panna välislepingute ratifitseerimise küsimust rahvahääletusele. Riigipiiri muutvateks lepinguteks ei ole nõutav põhiseaduse muutmine.
Lepingud jõustuvad 30 päeva möödumisel ratifitseerimiskirjade vahetamisest.
Lepingute rakendamine toob kaasa muudatused Eesti Vabariigi õigusaktides, kuna nendes on praegu sätestatud ajutise kontrolljoone mõiste, mis siis kaob. Muuta tuleb riigipiiri seadust, mille kehtivas redaktsioonis on sätestatud ajutise kontrolljoone staatus ja selle ebaseaduslik ületamine. Lisaks vajab täiendamist merealapiiride seadus, milles on sätestatud Eesti Vabariigi ühepoolselt määratletud merealapiiride koordinaadid ja samas märgitud, et need võivad muutuda vastavate lepingute sõlmimisel.
Lepingute mõjud
Lepingute jõustumisel jõuab Eesti olukorda, kus kõik tema piirid on lepingutega fikseeritud ning naaberriigid pole neid vaidlustanud. Eesti Vabariigi riigipiiride lepinguline reguleeritus Venemaaga on oluline mitte ainult Eesti, vaid ka Euroopa Liidu ja NATO jaoks, sest tegemist on ju mõlema organisatsiooni välispiiriga. Lepingute jõustumine parandab Eesti julgeolekut ning tugevdab riigi rahvusvahelist seisundit, samuti aitab see tõenäoliselt kaasa piiriäärsete alade arengule ja piiriülesele koostööle ning Eesti ja Venemaa suhete edasisele arengule.
Kulutused
Maade üleminekuks vajalike eravalduses olevate maaüksuste sundvõõrandamine toob kaasa asjakohaseid kulutusi. Tulenevalt riigipiiri lepingust poodustatakse pärast lepingu jõustumist demarkeerimiskomisjon ning Eestil tuleb katta oma poole kulud. Seejärel seisab ees demarkeeritud riigipiiri väljaehitamine ja muud vajalikud tööd. Piirivalveameti esialgne hinnang kogukuludele on ca 230 mln Eesti krooni. Demarkeerimiskomisjonil peaks olema iseseisev eelarve, kuna töö mahukus ei võimalda finantseerimist ühegi ametkonna eelarvest. Komisjoni teenindaval valitsusasutusel tuleb taotleda riigieelarvest ja vajaduse korral ka valitsuse reservfondist komisjoni töö finantseerimiseks vahendeid. Asutus esitab komisjoni eelarve projekti koos rahataotlusega rahandusministeeriumile pärast lepingu jõustumist. 2002. aastal moodustatud asjatundjate komisjon jätkab seni omapoolseid ettevalmistusi.
_____________________________________
Valitsuse kommunikatsioonibüroo briifinguruum
http://www.riik.ee/brf/ 