Aino Siebert,
www.lisest.org Peale sotsialistliku leeri kokkuvarisemist Euroopas pidas Saksa DV julgeolekuülem Erich Mielke Volkskammeri (Rahvakoda) ees kõne. Ta oli just alustamas, kui üks rahvasaadikutest pööras represserija tähelepanu sellele, et mitte kõik parlamentäärid ei ole SED (Saksa DV Kommunistlik Partei) liikmed ning seetõttu ei soovi nad, et neid kutsutaks «seltsimeesteks». Muidu nii enesekindel minister hakkas seepeale kogelema: «Aga ma ju armastan teid kõiki! Julgeolekuorganid töötasid riigi kodanike heaolu nimel!» Rahvas naeris Nõukogude Liidus koolituse saanud peatimuka lihtsalt välja. Mõni kuu hiljem vallutasid demokraadid kõik Stasi-keskused ning pidasid hoolt selle eest, et julgeolekuakte ei hävitataks.
Toimikud paljastavad kaasajooksikute, informaatorite, spioonide ja diktatuuri kasuks töötanute nimed. Need, kes olid süüdi kodanike represseerimises, piiri illegaalselt ületada püüdnute mahalaskmises või haavamises, inimõiguste rikkumistes jne. saadeti kõik kohtu ette ning neid on karistatud. Rahva ees pidid oma tegude eest vastutama ka tippkommunistid nagu SED peasekretär Erich Honecker, Riikliku Julgeolekuministeeriumi minister Erich Mielke, tema asetäitjast peaspioon Markus Wolf, Honeckeri järglane Egon Krenz jt.
Saksa DV kirjutuslauakurjategija Erich Mielke ütles Volkskammeris 1989.aasta novembris süüdimatult, et armastab kõiki inimesi.
Eestis ei ole tänaseni toimunud reaalsotsialistliku ajaloo põhjalikku läbitöötamist, rääkimata sellest, et kedagi oleks saadetud kohtu ette. Tippkommunist Arnold Rüütlit on isegi edutatud vaba demokraatliku riigi presidendiks, endine komsomoli ja kompartei tegija-mees Andrus Ansip on peaminister, endine EKP liige, telefonide pealtkuulaja ja Eesti Vabariigi Põhiseaduse (PS) § 43 rikkuja Edgar Savisaar on Eesti populaarseim poliitik. Hiljuti siit ilmast lahkunud Olga Lauristini, kes andis käsu vaba Eesti kirjanduse hävitamiseks, tituleeritakse Postimehes riigitegelaseks – neid näiteid võiks siinkohal tuua kuhjaga. Tundub aga, et kõigest sellest veel ei piisa - keskerakondlasest kultuuriminister Raivo Palmaru ja riigikogu esimees Ene Ergma nõuavad ajakirjanduse rohkema reguleerimise vajadust, mis tähendab otseselt ka sõnavabadust puudutava Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 45 rikkumist. Ajakirjanikele suukorvi panemise seadusega tehtaks ka esimene samm diktatuuri poole. Eestlased on ju juba kord selle läbi elanud, kuid pole millestki õppinud. Milleks siis organiseerida Balti ketti või laulvat revolutsiooni, kui oleme nii vaimustatud diktatuuri tagasitulekust?
Olen ise korduvalt mitmetes artiklites toonud esile Saksamaa Põhiseaduskohtu endise esimehe Jutta Limbachi kiidusõnu vaba ajakirjanduse aadressil, sest just meedia esindajad on tema sõnul kohustatud (st. neil ei ole selleks mitte ainult õigus, vaid lausa kohustus) tooma esile ühiskonna ebakohtasid ja saksa ajakirjanik Rolf Henkel on arvamusel, et «meediatöötajad on poliitika eetika vahtideks, kes peaksid seal, kus algab poliitiku parlamentaarne immuunsus, võtma enda peale prokuröri ülesanded, sest poliitikutel on igas demokraatlikus ühiskonnas täita eeskujufunktsioon.» Millised luukered on siis Palmarul ja Ergmal kappides, kui nad vaba sõna kardavad? Võrreldes arenenud demokraatlike riikide meediamaastikuga, käsitlevad eesti ajakirjankud oma poliitikuid pigem siidkinnastega. Samal ajal kui eesti ajalehed pasundavad sellest, kuidas Saksamaa töötab läbi oma natsistlikku ja reaalsotsialistlikku ajalugu, teevad eestlased näo, nagu ei oleks Kommunistlik Partei Eestis kunagi eksisteerinudki ja nagu poleks kommunistid Eestis ainsatki inimõigustevastast kuritegu sooritanud. Eesti meedia ei ole tänaseni piisavalt täitnud oma demokraatlikku missiooni selgitada rahvale poliitikute ülesandeid, taustasid ja lähiajalugu. Ajakirjandus ei pea ka tihtilugu oma ülesandeks hoolikalt kuulata poliitikute lubadusi valimiskampaanjate ajal ning jälgida, kuidas nad oma lubadusi täidavad, milliseid ebaloogilisi teese nad esitavad.
Eesti Vabariigi president ja endine Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Arnold Rüütel.
Eesti Vabariigi president Arnold Rüütel – endine nõukogude nomenklatuuri liige
Kui eesti meediat uskuda, siis väidab Vabariigi president Arnold Rüütel, et ei häbene oma kommunistiaastaid, sest hingelt polevat ta kunagi olnud punane. «Ideeline kommunist pole ma kunagi olnud; põhjusi nõukogude režiimi umbusaldavalt suhtuda tekkis juba lapsepõlves, kui Stalini esimesel võimuaastal hakati meie sugulasi küüditama,» ütles Rüütel intervjuus Elukirjale. «Kommunistlikku parteisse astumise põhjuseks sai see, et 1963. aastal asusin juhtima Tartu Näidissovhoosi. Siis ei saanud enam parteisse astumist vältida,» tõdes Rüütel.
Saksamaal oleks see eneseõigustus tekitanud ennekuulmatu skandaali, sest selle väikelapse loogikaga rambivalgusesse paisatud ütlus tõestab, et endine tippkommunist, kes teenis oma tööga kommunistidest okkupante (Saksamaal nimetatakse selliseid kirjutuslauakurjategijateks), püüab nüüd oma tegemisi avalikkuse ees õigustada. Eestis aga ei kutsunud Rüütli selgitus esile mingisugust skandaali, ka ajakirjanikke ei huvitanud Rüütli, kes kuulus nõukogude ühiskonna priviligeeritud klassi, abitu enesepuhastamisüritus.
Esimene nii öelda punane märge Saaremaa mehe Rüütli kohta pärineb juba aastast 1946, kui ta komsomoli astus. See oli aeg, nii kirjutab Toomas Kümmel aastal 2001, kus mitte kõik noored Eestis veel üksmeelselt komsomolikomitee uste taga ei kraapinud. Kompartei liikmeks astus Rüütel 1964. aastal ja suutis Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Tähtvere katsebaasi seitsme aastaga kujundada miljon rubla kasumit tootvaks eeskujulikuks majandiks. Ehk teiste sõnadega aitas Arnold Rüütel aktiivselt kaasa sotsialistliku diktatuuri pikenemisele. Viis aastat hiljem edutati Rüütel Eesti Põllumajandusakadeemia rektoriks ja järgnevad kaheksa aastat sel postil oli piisav hüppelaud nomenklatuuri ridadesse. Arnold Rüütlil on, jätkab Kümmel oma artiklis, haruldane omadus kõikides intervjuudes ükskõik missugusele küsimusele vastates jõuda jutuga Eesti iseseisvuse taastamise juurde, kunagi ei jõua tema meenutused kaugemale 1989-1990 aastatest. Põhjus on ka väga lihtne. Milovan Djilas, kes ise on kuulunud nomenklatuuri, Mihail Voslenski ja Wolfgang Leonhard on kirjutanud suurepärased poliitilised analüüsid selle kohta, kes ja kuidas üldse pääsesid võimu tipule. Tee sinna ei olnud sugugi kerge ja nomenklatuuri pürgiv isik pidi käituma täpselt samuti nagu Honoré de Balzac’i romaanitegelane Rastignac või Maupassanti Georges Duroy.
Kui sa ei omanud kompartei privileege, siis selleks, et vajalikke toiduaineid kätte saada, pidid seisma tihtilugu tunde kaupluste järjekordades.
Erinevalt pursuidest ei olnud punasele tipule tähtis omand, vaid nende peafunktsiooniks oli saada võimule – võimu kaudu said nad aga ka omanikeks. Stalin oli NL-i kokkuvarisemiseni kehtinud nõukogude nomenklatuuri-süsteemi leiutaja ja tema pani ka aluse nomenklatuuri aktidele, mis täideti elulugude, fotode, reputatsioonitunnistuste, KP (Kommunistliku Partei) protokollide ja KGB teadaannetega. Valides oma juhtivaid tegelasi töötasid organid täieliku saladuskatte all plaanipäraselt ja süstemaatiliselt. Kui juba Lenin pidas erialaseid teadmisi vähem tähtsana kui poliitilist ustavust, siis viis Stalin ametlikult sisse printsiibi, kus aparatshiku valimisel kehtis enne kõike «poliitiline küpsus». Nomenklatuuri funktsionärilt oodati, et kandidaat ise on huvitatud juhtivast positsioonist ning on selle saamiseks valmis tegema kõike, et olla oma uue positsiooni vääriline. Ehk teisisõnu - karjerism oli kõikide nomenklaturistide olulisim tundemärk, kirjutab Voslenski oma raamatus.
Nagu Rein Sillar või tema saksa kolleeg Markus Wolf, on ka Arnold Rüütel oma südamest ikka veel, kuigi püüab seda eneseõigustustega petta, ustav sotsialismi ideedele. Kui ta oleks läbinisti sini-must-valge, siis veaks ta oma «ekslikule» minevikule joone alla ja aitaks rahval sotsialismilt saadud pärandiga avameelselt ümber käia. See on võimalik, seda tõestab maailmakuulus politoloog Wolfgang Leonhard, kes nagu jugoslaavlane Dijaski, sai aru diktatuuri ohtlikkusest ning keeras süsteemile kõiki ohtusid eirates selja.
Miks valivad laulva revolutsiooni läbi teinud eestlased ikka veel demokraatideks ümberkehastunud kommuniste?
Kindlasti kahel põhjusel. Üks osa valijatest on ise endised kommunistlikud (või kommunistidest) karjeristid, kes ei oska ega suuda oma võimuihast loobuda ning annavad meelsamini oma hääle seltsimeestele. Teine osa valijatest ei ole tänaseni taibanud reaalsotsialistliku diktatuuri struktuuride olemust ja põhimõtteid. Need inimesed elavad nostalgias, kui omal ajal riik langetas nende poolt kõik otsused ja seetõttu usuvad nad tänaseni odavat populismi, mida nii suurepäraselt, nagu minule on tundunud, valdavad just Keskerakonna esindajad. Julgen ka väita, et samade inimeste meelisloetavaks on kollane ajakirjandus.
