Eesti sõjamehed, kes sõdisid saksa sõjaväe vormis, et kaitsta sünnimaad ähvardava N. Liidu vägivalla vastu, teavad et Eesti kuulutati septembris 1944 iseseisvaks vabariigiks. Põrandaaluse Eesti Rahvuskomitee nimel ja sakslaste nõusolekul kuulutas endise Eesti Vabariigi (EV) peaminister presidendi ülesandeis Jüri Uluots välja Eestis üldmobilisatsiooni, et moodustada isamaa kaitseks sõjaväeüksus.

Septembris 1944 muutus sõjaline olukord Eestis keeruliseks. Vaenlane oli mitmel pool rindest läbi murdnud. Räägiti, et varsti tuleb suur ning hävitav vastulöök, kuid kust ja kunas, sellest vaikiti. 17. sept. kutsuti Eesti üksuste väejuhid kindral Staineri staapi Mäetaguse mõisas ning teatati, et Saksa sõjavägi lahkub Eestist. Muidugi oli see vapustav teade. Kol. Sinka ütles, et selle otsusega on alla kirjutatud Eestile surmaotsus. Kindral Stainer soovitas intelligents laevadele panna ning maalt ära viia.

Samal õhtul saatis Stainer erikulleri J. Uluotsa juurde teatega saksa vägede lahkumisest Eestist. 18. sept. sai see otsus teatavaks üldsusele ning algas üldine Eestist lahkumine. Inimestele jagati Tallinna sadamas olevate laevadele piletid ning algas põgenike teekond Saksamaale. Samal ajal oli Eesti juhtkond jõudnud selgusele, et tuleb tingimata vastulöök korraldada. Saksa sõjajõududele esitati kõikide eesti üksuste plaan, mille kohaselt tuli peatada venelaste edasitung Emajõe taha ja lüüa see tagasi.

Selleks olid vajalikud üksused eestlastel olemas. Selle plaaniga polnud sakslased põhimõtteliselt nõus. Saksa võimude arvates oli iseseisev EV justkui mingi absurdsus. 18. sept., kui selgus, et eestlastel ei lasta vastulööki organiseerida, otsustasid Eesti Rahvuskomitee ja presidendi kt J. Uluots kasvõi mõneks päevaks taastada EV. Otsustati ellu kutsuda EV valitsus. Vastavalt 1938. a põhiseadusele oli presidendi kt-l volitus valitsus kokku kutsuda. Tegelikult oli valitsuse koosseis koostatud juba augustis. See koosnes kõikide poliitiliste erakondade esindustest. Suvel 1944 suvel liitus Otto Tief Eesti Rahvuskomitee tööga ning augusti keskel valiti ta selle esimeheks. Juba järgmisel komitee koosolekul teatas Tief, et on moodustatud valitsus, mille liikmete nimesid veel ei avalikustatud. Veel 10. septembril edastas O. Tief rahvuskomiteele info, et sakslased on tõotanud Uluotsale, et jäävad Baltikumi.

Nädal hiljem, kui sakslaste taganemine oli juba alanud ja Uluots sellest teada sai, ei olnud sel valitsusel enam põranda alt väljatulekuga võimalik viivitada. 18. sept-l tuli O. Tiefi juurde J. Uluots ja andis talle valitsuse koosseisu ning deklaratsiooni kavandi ning ütles, et aeg on valitsus kokku kutsuda. Seda tehti ning sellega luges Eesti Rahvuskomitee oma tegevuse lõpetatuks, kuna uus valitsus oli ellu kutsutud. Valitsuse koosseisus olid peaminister Otto Tief, haridusminister Arnold Susi, kaubandus-tööstusminister Rudolf Penno, kohtuminister Johannes Klesment, põllutööminister Kaarel Liidak, rahaminister Hugo Pärtelpoeg, sotsiaalminister Voldemar Sumberg, teedeminister Johannes Pikkov, välisminister August Rei, minister Juhan Kaarlimäe, sõjavägede ülemjuhataja Jaan Maide.

Valitsuse moodustamisest anti teade raadio kaudu Leo Talgre poolt Eesti saadikule A. Reile Rootsis, saadik Tormale Inglismaal ja saadik Kaivile Ühendriikides. Valitsuse esimene istung toimus 19. sept. Tallinnas Eesti Maapanga hoones, kus loeti ette deklaratsioon, milles teatati, et EV on iseseisev neutraalne riik ning jääb neutraalseks käesolevas sõjas ning palub kõikidel võõrvägedel kiiresti lahkuda.

Tehti otsus olukorraga tutvuda ning kol. Maidele tehti ülesandeks tuua väiksem Harjumaa omakaitseüksus riigikogu kaitseks. Vabariigi elluastumine levis linnas kulutulena. Tallinna saabunud admiral Pitka asus organiseerima vabatahtlikke üksusi, saates neid kaitsma Tallinna tähtsamaid objekte nagu elektrijaamad jne. Adm. Pitka nõudel heisati Pika Hermanni tippu Eesti lipp, et tõsta rahva meeleolu. Selleks juhtis lipnik Tui väikese löögirühma torni, lükates sakslaste vahtkonna kõrvale ning heiskasid lipu.

Rüselemises tekkis tornis sakslastega tulevahetus, kus lpn Tui lasi sakslaste juhi maha ja sai surmavalt haavata. Varsti olid kohal uued sakslaste üksused, kes Saksa lipu uuesti torni tõmbasid. Eesti mehed tõmbasid uuesti torni oma lipu, mis sinna lehvima jäi. Lipu heiskamist jälgis Balti jaamas suur hulk rahvast, kelle hulgas ka mina haavatud sõdurina olin. Rahvas hakkas pisarsilmil Eesti hümni laulma — oli väga liigutav moment. 20. sept. jõudis Tallinna kpt Talpak, kes hakkas vastupanuüksusi looma.

Tief ülendas Talpaku koloneliks ning tegi talle ülesandeks selgitada tõelist sõjalist olukorda. Sama päeva õhtupoolikul tuli kokku riigikogu, kus Talpak teatas, et sõjaline olukord on täiesti lootusetu. Teated EV loomisest saadeti kulleritega eesti üksustele, et nad tuleksid Tallinna linna kaitsma, kuid enamik kullereid ei suutnud enam kohuseid täita. 20. sept. õhtuks muutus olukord täiesti lootusetuks ning valitsus otsustas lahkuda Tallinnast ja siirduda Läänemaale, kus neid ootas Rootsist saadetud kaater, millega saadeti J. Uluots koos mõne vabariigi valitsuse liikmega Rootsi. Enamik valitsuse liikmeid jäid Eestisse.

22. sept. varahommikul jättis Tief Tallinna maha. Mõni tund hiljem jõudsid Nõukogude eelsalgad Tallinna. Tief koos teiste ministritega suundus Riisiperesse, kus peeti viimane valitsuse istung ning oodati paati Rootsist, mis jäi tulemata. 25. sept. otsustas valitsus ootamise lõpetada ja laiali minna. 10. okt. arreteeriti O. Tief Laitses oma kodutalu põllul ja saadeti Siberisse, suri Eestis; Arnold Susi ja Juhan Kaarlimäe saadeti Siberisse, surid Eestis; Rudolf Penno ja August Rei elasid ning surid Rootsis, Johannes Klesment elas Rootsis, suri USAs; Kaarel Liidak elas põrandalusena Viljandimaal, suri 1945; Hugo Pärtelpoeg, Voldemar Sumberg ja Pikkov surid Siberi vangilaagris. Tiefi valitsuse deklaratsioon maailmale jäi eesti rahvale trükkimata, kuna N. Liidu pommirünnak Tallinnale võttis trükikojalt elektri.

Deklaratsioonis seisis, et Eesti iseseisev Vabariik kestab edasi, on sõjas täiesti neutraalne ega toeta kumbagi sõdivat poolt ning protesteerib Nõukogude vägede sissetungi vastu. Nii lõppes Eesti Vabariik 1944 Eestis, kuid vaba maailm ei tunnustanud iialgi Eesti vägivaldset okupatsiooni ning nõuab tänapäeval, et Venemaa vabandaks okupatsiooni pärast ning hüvitaks kõik okupatsiooni tekitatud kahjud.

Tänapäevani pole praegune EV meid, saksa sõjaväe vormis Eesti vabaduse eest võidelnuid, tunnustanud. Rahva poolt meie auks püstitatud mälestussambaid, nagu Lihulas, rüvetatakse ning hävitatakse jõhkralt. Rahvast sunnitakse holokousti püha ning nende mälestussambaid pühitsema koos andestuse palumisega. Miks Eesti mehemeel on kõngenud?

Käesolev Eesti Vabariigi sünnilugu pärineb Eesti ajaloolase Mart Laari „Ajaloos“ nenditud tõikadest.

Märkmed: