Alustuseks tahaksin meelde tuletada, et eelmise aasta 15. novembril Riigikogu täiskogus peetud Euroopa Liidu poliitika arutelul kutsusin kolleege Euroopa Liidu asjade komisjonis üles sügavamalt analüüsima, kuhu on Euroopa Liit liikumas ning mis võiks olla Eesti positsioonid kujunevas lõimumisarutelus. Kahjuks on pool aastat läinud mööda rohkem tulekustutamise teemadele keskendudes, pean silmas eurotsooni muresid, ja vähem on olnud aega Euroopa aluspõhimõtete kestvuse üle juurdlemiseks. Kuid siin pole sugugi hilja, sest arutelud on alles hoogustumas ning loodetavasti juba sügisel saab komisjon teemadele rohkem keskenduda.
Juba ammu on ilmnenud, et Euroopa Liit tema tänasel viisil pole kestvalt jätkusuutlik ning maailmas konkurentsivõimeline. 2007. aastal Islandilt alguse saanud kriiside ahel on püstitanud tõsise küsimuse - kas Euroopa Liit muutub poliitiliselt integreeritumaks ning jääb maailmas arvestatavaks jõuks ka käimasoleval sajandil või taandub oma mugavuses ja demograafilises vananemises maailma muuseumiks.
Seepärast pole äsjased ideed Saksamaa või mõne teise riigi poliitikutelt erakordsed. Terve eelmise kümnendi esimese poole arutlesid Euroopa poliitikud Põhiseadusleppe sisu üle. Teatavasti otsustasid siis Prantsusmaa ja Hollandi kodanikud pidurit tõmmata, mistõttu pidi ühendus leppima Lissaboni lepinguga. Täna on üha enam ilmnemas, et Lissaboni leping ei anna kaugeltki neid lahendusi, mida nii loodeti. Euroopa Liit vajab aluslepete ülevaatamist ja sellele on alternatiivi peaaegu võimatu leida. Pisiparandused ja eriti finantsraamistiku kohendused (ESM sealhulgas) ei ole kogu ühenduse tulevikku silmas pidades kesksed küsimused. Keskne on hoopis küsimus - kas Euroopa Liit föderaliseerub või hakkab otsast murenema. Karm tõsiasi, aga paljud näitajad sellele viitavad.
Allikas: http://markomihkelson.blogspot...