XIX sajandil avastati ajakirjanduse poliitiline jõud koos trükiasjanduse laienemisega, mida on poliitikud igakülgselt ära kasutanud. Ameerikas asutati samal ajal sensatsiooniline kõmuajakirjandus, seejärel on avastatud ajakirjanduses otse piiramatud võimalused ärilises, teabe- ja usulises elus. Praegu arvatakse maailmas olevat ca 30.000 ajalehte, neist päevalehed 800; praegu on käigus ajakirjandusele kaksikfunktsiooni andmine, kus trükitud kirjasõna ja elektrooniline meedia kokku sobituksid.
Eesti ajakirjanduse alguseks loetakse aastat l766, kuid Eesti pinnal elas juba enne baltisakslaste ajakirjanbdus, esimeseks l681 Riias ilmuma hakanud "Rigasche Novellen", kaheksa aastat hiljem Tallinnas "Revalsche Post-Zeirung". Baltisaksa ajakirjandus oligi mõjutanud eestlasi samal alal katsetama, kuigi lubade saamine oli mitmeti raskendatud.
l766. aastal antigi välja "Lühhike öppetus, mis sees monned head rohhud teada antakse..." Kokku ilmus seda 41 numbrit. Ilmselt polnud küllaldaselt tellijaid ja lugejaid. l806. aastal hakkas ilmuma "Tarto-ma rahwa Näddali-Leht", kuid sellegi ja veel mitme teise eluiga oli lühikene, kuni J.V. Jannseni "Perno Postimees" siiski lugejaskonna leidis ja pärast katseid Tartus sai tugevama aluse, mille rahvas vastu võttis oma elukaaslaseks. Hiljem on veel mitmeiks värvikaiks ajalehtedeks olnud "Sakala" l878, "Valgus" l880, "Olevik" l881, mis näitab, kuivõrd tihedaks muutus ajakirjanduse põld ja mitmel juhul ka võistlus teravaks, sest tellijaskond oli piiratud.
Eesti iseseisvuse ajaks oli juba olemas küllaltki arvukas ajalehtede hulk. Ajaleht oli eestlasile omaseks suhtlemisvahendiks saanud.Need tõid ka maailmasündmused kodumaale, kuna sajand algas rahutustega ja peatselt Esimese maailmasõjaga. Eesti mehed viidi kaugele sõjaväljale. Sealsest elust kirjutasid eesti ajalehed, kuigi see oli väga piiratud. Aga sajandi alul lahkusid paljud kodumaalt Ameerikasse ja Venemaale, kellel oli siiski huvi kodumaa elu vastu, mistõttu Ameerikas ja Venemaal asutati eestikeelsed ajalehed. Esimese Saksa okupatsiooni ajal l9l8 asutati Leningradis ajaleht "Eesti Päevaleht", mille peatoimetajaks oli hilisem Eesti välisminister Julius Seljamaa. Nii "Päevaleht" kui ka "Postimees" said iseseisvas Eestis suurlehtedeks. Nende kõrval olid pidevalt ilmumas paljud väiksemad maakonnaajalehed. Ajalehtede tegevuse juures oli kogu aeg uute asutamine ja eelmiste lõpetamine, sest sageli oli vajalike lugejate leidmine liiga raske või ei suutnud spetsialiseerunud ajalehed end turul hoida, nagu erilehed naistele, karsklasile ja teistele, milleks oli vaja hoopis suuremat lugejaskonda. Eesti ajakirjanduse tegevusväli muutus silmapilkselt, kui Nõukogude rezhiim Eesti oma haardesse võttis. See oli hästi tundlik kirjasõna võimekusest, nii hävis endine ühiskonnavorm ja ajalehed kammitseti range tsensuuri köidikuisse.
Sõja puhkemisel sakslaste ja venelaste vahel suleti kõik ajakirjad ja alustati ajalehtede ühendamisega. Sakslaste kiire edasitung lõpetas varsti punase ajakirjanduse elupäevad, toimetajad põgenesid laevadega Venemaale, kus jätkati mõnel määral ka eestikeelsete lehtede väljaandmist. Saksa okupatsioonivõim allutas ajalehed jälle tsensuurile,välja arvatud "Otepää Teataja" põhjusel, et sakslastel puudus seal vastav ametimees. Tallinnas alustas Oskar Mand "Päevalehe" väljaandmist,kuid tuli range keeld: "Mingit eestikeelset ajalehte siin ei ilmu!"
Peale muude katsete hakkas ilmuma siiski "Eesti Sõna" Saksa poliitika tutvustajana. Sakslaste poliitika tõttu hakati Eestist põgenema, peamiselt Soome,kuid ka Rootsi. Soomes oli l943. aasta sügiseks juba üle 3000 põgeneja,kellest suurem osa astusid vabatahtlikena sõjaväkke, teised aga said töökohad mitmesugustel aladel. Sealt jätkati ka kodumaal poliitilise informatsiooni andmist. Nende vajaduste täitmiseks oli vaja trükisõna ja nii sai esimeseks pagulaste ajaleheks ajaleht "Malevlane". Leht hakkas ilmuma l943. a. sügisel, seda läks palju rindeüksusisse, aga saadeti ka paadimeestega kodumaale. Ajaleht ilmus järgmise, l944. aasta augustikuuni, kui rügement naasis kodumaale ja Nõukogude Liidu kontrollkomisjon tuli Soome rahulepingu täitmist kontrollima. Viimast numbrit ei jõutudki väeossa saata, see oli jäänud talitusse, kust seda ise võis kaasa võtta.
Samal sügisel hakkas Stockholmis ilmuma peaaegu samaaegselt kaks ajalehte, "Välis-Eesti" jõudis kaks päeva ette, 26. oktoobril, kuna "Teataja" alustas 28. oktoobril l944.Mõlemad lehed jõudsid pagulaslaagreisse ja andsid inimestele lootust, et mingi elamisvõimalus siiski leitakse, kui juba ajalehed on saanud ilmuda. Ka hakkas nende kaudu omaste ja tuttavate otsimine. Kolmas pagulasleht asutati novembris l944 Rootsi päevalehe "Stockholms-Tidningeni" eestikeelse lisana nimega "Lehekülg Eestlastele", millest hiljem iseseisvudes sai "Eesti Päevaleht". Rootsis on veel ilmunud l949. aastal "Eesti Post", mis toodi Saksamaalt üle. Alul ajakirjana "Vaba Eesti" ilmunud, siis l951 sai samanimeliseks ajaleheks, ajakirjad "Vikerlane", "Kodukolle", "Kodutee", "Oma Maa" ja pikemat aega ilmunud ajakiri "Rahvuslik Kontakt", ning kultuuriajakirjad "Sõna" ja "Tulimuld". Ka alustas seal ilmumist EELK häälekandja "Eesti Kirik", mis aga aastaid tagasi Torontosse toodi, kus on kõigil ajakirjadel olnud paremad majanduslikud võimalused. Saksamaal hakkasid pagulasajastu alul eritsoonidest tingituna ilmuma l944. aastal "Eesti Sõna", juba enna Danzigis ja Berliinis samanimelised väljaanded. Saksamaa kokkuvarisemise järel hakkas l945. aastal Göttengenis ilmuma "Eesti Teated" ja l946. a. Augsburgis "Eesti Rada", mis l948. a. hakkasid koos töötama. l945. a.hakkas ilmuma ajaleht "Sõnumid". Ajalehtede kõrval on ilmunud mitmeid ajakirju, mille ilmumisaeg on jäänud lühikeseks. l952. a. hakkas ilmuma Eesti Võitlejate Ühingute ajaleht "Võitleja", mis hakkas ilmuma kord kuus. Aastate pärast toodi ajaleht Torontosse, kus see alles äsja pühitses oma 50. juubelit.
Ajaleht on kujunenud sõjamälestuste kogumiseks ja aastatega talletanud väga palju väärtuslikku materjali.Euroopast lahkudes asutati uutes asukohamaades uued ajalehed. Inglismaal alustas nädalaleht "Eesti Hääl", mius siiani on suutnud kahaneva lugejaskonna kiuste jätkata, aga näitab ka milleni võivad teiste maade eestlaskonnad kord kujuneda. Ameerika mandril hakkas ilmuma ajaleht "Vaba Eesti Sõna" l948. aastal. Sel mandril ilmus juba varem väike kommunistlik "Uus Ilm", millest eesti pagulastele sõpra ei saanud. Lühemat aega ilmus veel "Eesti Postimees" ja eelmisest ajajärgust väliseestlaste kuukiri "meie Tee". Kanadas hakkas l949. aastal ilmuma nädalaleht "Meie Elu" ja l950. a. ainsa eesti lehena siin kaks korda nädalas ilmuv "Vaba Eestlane", mis aasta lõpul tähistab oma 50. sünnipäeva. Kanadas on ilmunud perekonnaajakiri "Triinu", trükituna soomepoiste ajakiri "Põhjala Tähistel" ja Hiidlaste Seltsi ajakiri "Hiiu", TEBK ajakiri "Usurändur" ja "Eesti Kirik". Varem on siin ilmunud veel "Valgus", "Usk ja Elu" ja mitmed eritehnikas paljundatud ajakirjad. Lühemat aega ilmusid ajakiri "Kodukolle" ja trised. Pagulasleht on oma ilmelt erinev noormaalse ühiskonna lehest, kuna ta peab hõlmama rahvusliku ja rahvaliku tegevuse, käsitlema maailma poliitilist elu isegi rohkem, kuna oleme poolsada aastat olnud poliitilised pagulased, selletõttu peab andma juhendeid kuis oma kohustusi täita. Kuid peab andma hea ülevaate kodumaa kultuurilisest elust, kuhu me siiski rohkem kuulume kui asukohamaa ellu.
Toronto eestlaste kultuurielu intensiivsus olenebki kahe ajalehe ruumist, kus siinset elu on käsitletud, vaadeldud ja juhendatud. Kolm ajalehte nädalas on mahutu varamu, mis suutis kommunikatsiooni vajaduse täita ja anda teavet, mis sidus siinse eestlaskonna eestlusega.
Selletõttu on ka lugejad ajalehti majanduslikult kandnud, mõnes riigis on nende toetamiseks loodud erifondid. Torontos on Vaba Eestlane olnud majanduslikult heal järjel ja suutnuks veelgi jätkata. Ajaleht on saanud kodumaa asutuste ja organisatsioonide poolt hea hinnangu, meie ajalehe aastakäigud on seal arhiivivarad.
(Hannes Oja ettekanne 6. novembril 2001 Tartu College'is toimunud temaatilisel arutlusel"Väliseesti ajakirjandus - kuhu?")
