Harri Kivilo
Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) dokument „Globaalne põgenike rändepakt“ on mõjutanud mitmeid Eesti riigis tegutsenud ja tegutsevaid julgeolekueksperte esitama arvamusi, justkui ilma et nad oleks vaevunud tuvastama, mida ÜRO ja selle liikmesriigid on ko-hustatud tegema põhikirjas sätestatu kohaselt.
ÜRO põhikiri võeti vastu San Franciscos 26. juunil 1945 ning Eesti Vabariik sai esitatud dokumentide ja sooviavalduse alusel ÜRO liik-mesriigiks 17. septembril 1991. Selles arvamusloos on esitatud ainult mõned olulised sätted, mis ilmestavad, et ÜRO struktuur ei saagi tõhusalt tagada maailma rahu, rahvaste õigusi ning kõigi inimeste ela-tustaseme parandamist. Igaüks Julgeolekunõukogu viiest alalisest liikmest võib ilma analüüsitud õigustusi esitamata, vaid pelgalt oma vetoõigusega, nullida ükskõik millise teiste ÜRO liikmesriikide ena-muse poolt soovitud tegevuse ja/või põhimõtte rakendamise.
Ilmselt terve rida Eesti valitsemiseks valituid ning hulk valitsemise korra järelevaatavaid peavoolu meedia esindajaid on asunud võitlema selle eest, et president Kaljulaid saaks ÜRO julgeolekunõukogu liik-meks. Selle eesmärgi nimel on nende hinnangul Eesti juba kulutanud suure hulga oma heast mainest ja maksumaksjatelt kogutud rahast. Ee-sti suveräänsuse kaitsjate väiteid vaagimata on jõutud järeldada, et kui Eesti loobub heaks kiitmast ÜRO poolt koostatud Globaalset rände-pakti, siis Eesti esindajat julgeolekunõukogu liikmeks ei võeta.
Minu teada ei ole president ega ka mitte keegi teine selgitanud, mida ta hakkab Julgeolekunõukogus tegema, kui näiteks Venemaa Föderat-siooni esindaja oma vetoga lükkab tagasi ettepaneku: nõuda Venemaa Föderatsioonil paigaldada tagasi Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderat-siooni vahelised riigipiiri tähised paikadesse, kus need olid asunud enne seda, kui Nõukogude Liit Eesti okupeeris.
Kui Globaalse rändepakti allkirjastamist õigustatuks pidajad üksikas-jaliselt analüüsiksid paktis määratut, siis nad ilmselt saaksid aru, kas või milliselt pakt põhineb põhimõtetel, mis ÜRO-ga liitujad juba heaks kiitsid. ÜRO põhikiri on avaldatud Riigi Teatajas ning selle preambuli kohaselt on ÜRO kohustunud: looma tingimused, milles võivad „püsida õiglus ning lugupidamine lepinguist ja muudest rah-vusvahelise õiguse allikaist tulenevate kohustuste vastu; kaasa aidata sotsiaalsele progressile ja elatustaseme parandamisele suurema va-baduse tingimustes; olla leplik ja elada omavahel rahus heade naabritena; ühendada oma jõud rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamiseks.“
Preambul lubab järeldada, et ÜRO on võimeline tagama rahu ja jul-geoleku, kuid põhikirja artikkel 12 lubab ÜRO-l oma võimu kasutada, kui julgeolekunõukogu seda soovib ning kui ükskõik milline selle alalistest liikmeist selle täitmist vetoga ei keela. Julgeolekunõu-kogusse on kogu aeg kuulunud ja kuuluvad ka praegu vetoõigusega riigid, keda osa ÜRO liikmesriike peavad oma suveräänsust tõsiselt ohustavaks. Julgeolekunõukogusse kuuluvad veel ka 10 riigi esinda-jad, kuid neil puudub vetoõigus. Praktiliselt pole julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks pürgimine millekski kasulik, on ainult sinna saam-ise ja seal olemise kulusid tekitav. Ameerika Ühendriigid on põhiliselt kogu ÜRO tegevust rahastanud, kuid president Trumpi hinnangul on ÜRO vaid tühine jututuba ning selle tegevuse rahastamine USA poolt tuleks lõpetada. ÜRO primaarseks eesmärgiks püstitatud maailma rahu ja kõigi rahvuste õiguste tagamiseks on ÜRO ühe liikme ve-toõiguse tõttu niisama võimeline nagu oli League of Nations sõdade vältimisel.
Globaalne rändepakt on mõttena pahatahtlik ning rakenduslikult ku-ritegelik ettepanek. Iga mõtlev, vaba ühiskonna liige peaks tajuma, et inimõigused, põlisrahvaste ja riikide õigused, ei saa õigustada ini-meste ümberasustamist teistesse, praegu olevast hoopis erinevasse keskkonda. Tänapäevane tehnika areng kõigis valdkondades peaks oskusliku kavandamise ja juhtimise kaudu võimaldama inimestel ja rahvustel elada ja igapäevast leiba teenida paikades, kuhu nad kul-tuuritraditsioonide ja looduslike olukordade kohaselt kuuluvad. ÜRO võiks olla Aafrika kontinendi ja Lähis-Ida riikide ja ka Aafrika Un-iooni abistaja vajalike ühiskondlike tegevuste tootlikumaks kavan-damisel ja juhtimisel. Kogu maailma juhtida põhimõttel, et rikkad ja vaesed ühiskonnad tuleb ilmtingimata kokku sulandada ühtseks keskklassiks on täiesti utoopiline eesmärk, mida pole isegi loomade hulgas võimalik teostada. Aafrikas on 55 riiki ja seal on ka piisavalt ruumi uute elamisalade rajamiseks ning Aafrika Unioon peaks ko-ostöös arenenud riikidega lõpetama omavahelised sõjad.
Eesti ja Globaalse rändepakti teemal on ülimalt üllatav kuulda, et võimule valitute hulgas on palju, kes on veendunud, et 27 aastat on jä-lgitud „kogu Eesti senise välispoliitika head tava“. See hea tava põhi-neb vist sellel, et riigivõim pole tahtnud tunnistada, et: okupat-sioonieelne Eesti Vabariik oli suveräänne rahvusriik; riigivõim on pi-danud vajalikuks ilmselgelt toimida, nagu Nõukogude Liidu okupat-siooni pole olnudki. Ent okupatsioon oli ning et enne seda oli Eesti is-eseisva riigina teiste riikide poolt tunnustatud – seda on nõus kinni-tama kõik, kes Siberisse küüditati, pagulusse siirdusid ja Eestis oma rahvusliku kuuluvuse ja uhkuse säilitasid. Kas nüüd peavad kõik eest-laste poolt võimule valitute valijad kinnitama teistele rahvustele: me oleme kogu aeg teile valetanud, Eestis pole mingit Nõukogude Liidu okupatsiooni olnud, Eesti on alati olnud eestlaste ja venelaste ühine riik, Eesti on ülimalt tänulik, et tal võimaldatakse olla viisakas ja uusi sisserändajaid kuninglikult vastu võtta. Või siiski on meie hulgas piis-avalt neid, kes pole nõus orjameelselt unustama, kuidas eesti rahvuse püsima jäämise nimel o
