Andres Kasekamp
Kõneleja viis kuulajaskonna tagasi aega, mil Nõukogude Liit lagunes ja USA autor Fukuyama kuulutas „ajaloo lõppu“ põhjendusega, et demokraatia on võitnud. Samasugune tunne võis olla eestlastel 2004. aastal, kui oldi pääsenud maailma kõige eksklusiivsematesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse — NATO ja Euroopa Liit. Tegelikult pole ajalugu lõppenud ega lõpe iial. Kumbki mainitud organisatsioonidest pole enam täpselt samad, mis nad olid, kui alustati liitumiskõnelusi. NATO on muutumas organisatsiooniks, mis võitleb terrorismi vastu väljaspool Euroopa piire. Euroopa Liit pole enam lihtsalt vabakaubanduse blokk, vaid areneb föderatsiooni suunas.
Kui rääkida Eesti välispoliitika põhisuundadest, siis on Venemaa küsimus meile loomulikult esmane prioriteet. Kaugemate suhetega on olukord veidi keerulisem. NATO-s on USA võim tugevaim, kuid samal ajal teeb meile muret, et USA kipub eirama rahvusvahelist õigust, mis on väikese riigi olulisim kaitse. Tekib küsimus: kas hoida USA või Euroopa Liidu poole? Olles Euroopa Liidus, on see muutunud tähtsamaks, kuid samas tuleb nentida, et Balti riikide jaoks on tugevate transatlantiliste sidemete hoidmine ülioluline. Venemaa proovis külma sõja ajal ja proovib ka nüüd USA-d ja Euroopa Liitu teineteisest eemaldada.
Terrorismioht pole Eestis iial reaalne olnud. Nüüd, kus oleme Iraagi okupatsiooni koalitsiooni liikmed, on see võimalus üles kerkinud.
Küsimuses, kes on meie parimad liitlased, arvas kõneleja, et see on kombinatsioonide mäng. Näiteks maksu- ja sotsiaalpoliitika osas oleme lähemal Suurbritanniale kui Euroopa tuumikule. Kuid meil on ka regionaalseid huvisid, näiteks kaitsepoliitika osas, milleks on vajalik Balti ja Põhjamaade koostöö.
Oleme saanud endile globaalse välispoliitika, mis on ühest küljest mugav, sest poliitika on meie jaoks valmis tehtud. Teisest küljest on see suur väljakutse, et Eesti ka kujundaks enda seisukohti, kui Brüsselis arutatakse näiteks Zimbabwe või Põhja-Korea küsimust.
Euroopa Liidu laienemisel on kõne all Bulgaaria, Rumeenia ja Horvaatia ühinemine aastal 2007. Lähemal ajal otsustatakse, kas alustada läbirääkimisi ka Türgiga. Eestis on see tekitanud mitmesuguseid vastukäivaid arvamusi. Pooldajad leiavad, et Türgil on noor dünaamiline elanikkond ja et nende vastuvõtmine näitaks, et EL pole ainult kristlik klubi ja see lisaks tõelist maailma mastaapi, eriti julgeolekupoliitikas. Vastased kardavad, et tegu on liiga suure moslemiriigiga ja et Iraak saaks sellega meie piiririigiks. On ka avaldatud kartusi, et selle kaudu avaneb tee Venemaale. Uute naabrite poliitika osas elavad eestlased ja õieti kõik EL-i liikmesriigid kaasa Ukraina sündmustele. Eestis üritatakse ka tihendada suhteid Gruusiaga, et anda neile motivatsiooni reformideks.
Enam kui tund kestnud loengut kuulati suure huvi ja tähelepanuga ning lõpus esitati rohkesti küsimusi. On tähelepanuväärne, et vaatamata elavale huvile täiendava informatsiooni osas ei tekkinud vaidlust, mida oleks võinud eeldada, sest poliitikas on teatavasti kõige rohkem asjatundjaid. Kas oli tegemist erakordselt lepliku publikuga või erakordselt autoriteetse lektoriga? Eeldagem viimast. Igatahes kestis elav keskustelu pärast koosoleku ametlikku lõppu kohvitassi juures veel tükk aega.