Varro Vooglaid -
16. detsember 2019
https://objektiiv.ee/valitsus-...
President Kersti Kaljulaiu sõnul on EKRE osalusega valitsusest saanud oht Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale. Kas sekkuma peaks kaitsepolitseiamet, et oht põhiseaduslikule korrale kõrvaldada? Kollaž: Objektiiv
Eesti Vabariigil on 1934. aastast olemas väga valus kogemus seonduvalt sellega, kuidas just riigipea eestvedamisel kukutati väidetava põhiseadusliku korra ohu likvideerimise ettekäändel demokraatlik riigikorraldus ja seati sisse diktatuur. Selle ajaloolise kogemuse taustal on president Kaljulaiu poolt ametis oleva valitsuse tembeldamine ohuks põhiseaduslikule korrale mitte ainult kohatu, vaid ohtlik, toonitab Varro Vooglaid.
Eile avaldatud intervjuus väljendas president Kersti Kaljulaid jahmatavat seisukohta, et praegusest valitsusest on saanud oht Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale, kuna see seab kahtluse alla põhiseaduse paragrahvi 12, mille kohaselt olevat kõik inimesed võrdsed, ning see on muutunud ohuks Eesti julgeolekule.
Tänase päeva tohutus infomüras on presidendi väide saanud vähe tähelepanu, sest kõik meediakahurid on olnud suunatud EKRE ja valitsuse poole. Aga seda enam väärib Kaljulaiu robustne avaldus lähemat tähelepanu.
Esiteks tuleb proua presidendile selgitada põhiseaduse paragrahvis 12 sätestatud võrdsuspõhiõiguse tähendust, sest tema poolt sellele põhimõttele osutamine reedab elementaarse asjakohase arusaamise puudumise.
Nimelt on tõsiasi see, et vastupidiselt Kaljulaiu väidetule ei sätesta põhiseadus, et kõik inimesed on võrdsed. Sel lihtsal põhjusel, et inimesed ei ole võrdsed ja ainult ideoloogilistest kinnisideedest pimestatu võib arvata vastupidist. Inimesed on ebavõrdsed pea kõigis aspektides – nii intellektuaalselt võimekuse, füüsilise võimekuse, kultuurilise taseme, hariduse, elukogemuse, jõukuse kui ka muude asjaolude poolest.
Põhiseadus sätestab seetõttu mitte seda, et kõik inimesed on võrdsed, vaid seda, et kõik on seaduse ees võrdsed. Need on kaks täiesti erinevat asja.
Põhiseadus sätestab seetõttu mitte seda, et kõik inimesed on võrdsed, vaid seda, et kõik on seaduse ees võrdsed. Need on kaks täiesti erinevat asja, olgugi et vasakpoolse hoiakuga isikutele ja huvigruppidele meeldib alatasa tuletada inimeste seaduse ees võrdsuse põhimõttest materiaalse võrdsuse põhimõte, justkui oleks põhiseadusega sätestatud printsiip, millele tuginedes saab riigivõim õigustada inimeste materiaalsele võrdsustamisele suunatud poliitika elluviimist.
Mitte kusagil ei ole vähemalt avalikult teadaolevalt ükski valitsuse liige seadnud kahtluse alla tegelikult põhiseaduse paragrahvis 12 sätestatud põhimõtet, et kõik on seaduse ees võrdsed. Seetõttu ei ole liialdus öelda, et presidendi poolt vastupidise väite esitamine on otseselt väär ja laimav.
Väljavõte Postimehe veebist. Ekraanitõmmis
Veelgi süngemaks muutub pilt aga siis, kui tulla tagasi asjaolu juurde, et president Kaljulaid süüdistab valitsust mitte ainult võrdsuspõhiõiguse rikkumises (alusetult, nagu juba osutatud), vaid seeläbi ka põhiseaduslikule korrale ohuks olemises.
Tegu on eriti ränga süüdistusega, mille tõele vastamise korral peaksid olukorda sekkuma kaitsepolitsei ja teised põhiseadusliku korra tagamise eest vastutavad institutsioonid. On ju kaitsepolitseiameti põhimääruse paragrahvi 8 punkti 2 kohaselt kaitsepolitseiameti ülesandeks meetmete rakendamine riigi põhiseadusliku korra muutmisele suunatud kuritegude ennetamiseks, tõkestamiseks, avastamiseks ning neid toime pannud isikute väljaselgitamiseks ja vastutusele võtmiseks.
Kas sellele üleskutsuvat sõnumit soovitegi kõlama panna, proua president?
Kahtlemata olid Mart Helme poolt Soome uue sotsist peaministri suunal lendu lastud sõnad ebaõnnestunud ja pakkusid EKRE suhtes vaenulikult meelestatud jõududele järjekordse tünnitäie padruneid, millega EKRE enda pihta tuld anda.
Eesti Vabariigil on 1934. aastast olemas väga valus kogemus selle kohta, kuidas just riigipea eestvedamisel kukutati väidetava põhiseadusliku korra ohu likvideerimise ettekäändel demokraatlik riigikorraldus ja seati sisse diktatuur.
Aga Helme poolt mõtlematult pillatud sõnad kujutavad oma kaalult võrreldamatult vähem tõsist probleemi kui Kaljulaiu väide, nagu oleks valitsusest saanud oht põhiseaduslikule korrale.
Eesti Vabariigil on 1934. aastast olemas väga valus kogemus seonduvalt sellega, kuidas just riigipea eestvedamisel kukutati väidetava põhiseadusliku korra ohu likvideerimise ettekäändel demokraatlik riigikorraldus ja seati sisse diktatuur. Selle ajaloolise kogemuse taustal on president Kaljulaiu poolt ametis oleva valitsuse tembeldamine ohuks põhiseaduslikule korrale mitte ainult kohatu, vaid ohtlik.
Tõeline oht põhiseaduslikule korrale lähtub pigem ilma elementaarse demokraatliku mandaadita presidendist, kes ei anna endale aru oma ametipostiga kaasnevatest õigustest ja kohustustust ning kes ei püüagi enam teeselda parteipoliitilist neutraalsust, vaid on valmis oma poliitiliste eelistust väljamängimise nimel minema koguni nii kaugele, et luua nii Eesti sees kui ka rahvusvahelisel tasandil tõega mitte kõige vähematki pistmist omav kuvand, nagu oleks talle ebameeldiv valitsus oht Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale.
Kui keegi selles olukorras vabandama peaks, siis on see president Kaljulaid. Mingit vabandust, teadagi, ei tule, sest nagu ikka, jääb Kaljulaiul kui enda arvates nö valgete jõudude eestvedajal õigust ülegi.
