Võimsast Tartu Toomkirikust on järel varemed.
Foto: Üllas Linder
Foto: Üllas Linder
Ootasin reageeringuid, aga uusi artikleid ei tulnud. Lugu sobis üheks korraks lehetäiteks, aga tõsist huvi kirikuhoonete taastamine järelikult rahvale ei paku. Kahju küll.
Kuulsad varemed
Vist kõige kuulsamad kirikuvaremed Eestis on Tartus Toomemäel. Raske on ette kujutada, milline see kirik terve ja tegutsevana välja näeks. Juba varemed avaldavad sügavat muljet, kuigi nende järgi ei saa õiget pilti näiteks hoone kõrgusest.
Tartu Toomkiriku saatus näitab, mis saab võimsast ehitisest siis, kui selle eest ei hoolitseta. Vaid selle kiriku kooriosa on viimased kakssada aastat kasutusel olnud, algul ülikooli raamatukoguna ja nüüd muuseumina. Ülejäänud hoonet ei ole keegi üritanudki taastada, õnneks püütakse nüüd vähemalt varemeid säilitada ja tugevdada.
Suur osa Eesti kirikuvaremetest on meie lähiajaloo tulemus. Ma ei suuda esitada mingit täpset nimekirja, aga Valgamaal hävisid Teises maailmasõjas näiteks luterlikud Helme ja Karula kirikud, nõukogude ajal võeti muuks otstarbeks kasutusele õigeusu kirikuhoone Laanemetsas ning mitmes teises lõppes koguduse töö. Just muuks otstarbeks tarvitades lõhuti ja lagastati põhjalikult paljud ilusad hooned. Tõele au andes tuleb siiski öelda, et teiseks otstarbeks ümber ehitades õnnestus mõni kirik ka päästa – Valgamaalt võib näiteks tuua Tõrva ja Vissi õigeusu kirikud. Need on siiski erandid.
Riiklik programm
Pühakodade remontimise riikliku programmi järgi tuleks kümne aasta jooksul kulutada 700 miljonit krooni ning aastaks 2013 saaks 450 pühakoda korda. Enamasti on tegemist EELK kirikutega, aga remondinimekirjas on ka Eesti Apostelliku Õigeusu Kiriku, vanausuliste ja vabakoguduste pühakodasid.
Postimehe hinnangul on tegemist vaid tilgaga meres, sest abi on seni saanud poolesaja pühakoja ümber, järjekorras on aga sajad. Valitsuselt saadi esimese aasta jaoks ainult 9,8 miljonit krooni. Et pühakojad kümne aastaga korda teha, pidanuks aastane toetus olema ligi 65 miljonit krooni. Ehitajate ees hakkasid tekkima võlad, mida lapiti juba järgmise aasta eelarvest – ei saanud ju näiteks katuse parandamist pooleli jätta.
Huvitav on see, et kultuuriministeerium ei küsinudki viimati lisaeelarvest kirikute taastamiseks raha juurde. EELK Konsistooriumi kantsler Mati Maanas ütles, et küsimus pole selles, kas raha on või ei ole, vaid suhtumises. Küllap nii ongi. 65 miljonit krooni aastas ei loodetagi saada, kui saaks lähiaastatel 25–30 miljonit, oleks ka hea. Järgmiseks aastaks planeeritud 16 miljonit on ilmselt ebapiisav, kuigi seda on kaks miljonit tänavusest rohkem. Ehkki riik on mõndagi pühakoda toetanud ka väljaspool nimetatud programmi, on raha ikka liiga vähe.
Ikka suhtumine
Usk ei ole enam ammu ühiskonna tähelepanu keskpunktis. Samas usklike arv, kellele kirik on esmatähtis, polegi väga väike. Ka on kirikuhoonetel tohutu ajalooline väärtus. Sellest seisukohast vaatab neid muinsuskaitse ja püüab kõike säilitada võimalikult originaalsel kujul. Mõnigi kord on tekkinud vastuolu säilitamise soovi ja hoonet kaasaegsetele vajadustele vastavalt kasutada tahtva koguduse vahel.
Rahva hulgas on ikka veel levinud eksiarvamus, et kirikul on raha küll. Seda suhtumist on mõnigi kogudus pidanud kogema, kui palgatakse töid tegema ilmalik firma. Et enamikul kogudustel on näpud pidevalt põhjas ja korjandustest kogunev raha üliväike, seda ei kujutata ettegi.
Tornid maastikul
Milline oleks Eesti ilma kirikutornideta? Mis hakkaks siis silma ja domineerima? Kas nõukogude ajast jäänud kolhoosilautade varemed – nendele hoonetele oli antud püsida ainult mõnikümmend aastat?
Nii peabki lootma, et selle artikli põhjuseks olev riiklik programm jalad alla saab ja vanad ilusad kirikuhooned oma kohale püsima jäävad. Ning hea on see, et ka uusi torne on vanadele lisaks tulnud. Neid see programm muidugi ei puuduta.
