Indrek Tarand (41) töötas välisministeeriumi kantslerina kaheksa aastat kuni konflikt tollase vastse välisministri Kristiina Ojulandiga karjääri katkestas. Tänaseks ei juhi enam välisministeeriumi ka Ojuland.
Tarandit peetakse meheks, kes ei ole kunagi pelgalt palga pärast endale ametit valinud, samuti käib teda iseloomustades tihti läbi sõnapaar – isamaa patrioot. Nii ei läinud ta ka välisministeeriumisse tööle raha pärast, karjääri algul - 1994. aastal – oli tema kuupalgaks vaid 3500 krooni.
Eesti ajakirjandusest on läbi lipsanud, et Tarand plaanib asutada kodanikuliikumise, mis hakkaks nõudma Venemaa väljaheitmist G8 riikide hulgast. Põhjendusena märgib endine VM kantsler tõika, et G8-sse peaksid kuuluma kodanike valimisvabadust ning majandus- ja ajakirjandusvabadust austavad riigid, mida Venemaa aga pole. Hetkel juhib mees ka ETV-s saadet «Varivalitsus», olles seal vari-peaminister.
Seega sõna on otsekohesel varivalitsejal Indrek Tarandil!
Indrek Tarand pisipoja Konradiga, vanem poeg Julius ja abikaasa Kadi.
Olete endine välisministeeriumi tippametnik. Viimasel ajal on palju räägitud välisministeeriumi ruineerumisest. Kuidas kommenteerite?
Olen alati arvanud, et head juhti eristab halvast vaid pisiasi – hea võimendab töötajate häid omadusi, halb juht halbu. Et K.Ojuland oli äärmiselt piiratud inimesena ka väga keskpärane juht, siis saabki tulemus süsteemi üksnes ruineeriv olla.
Kahe ja poole aasta eest pidite paljudele suureks üllatuseks välisministeeriumist lahkuma. Kas peate toonast kohtuotsust õiglaseks?
Kohtuotsust pean õiglaseks, aga valitsuse otsust mitte. Valitsuses süüdistati mind asjus, mida ma polnud teinud. Kuid see on kommunistidele, olgu nad siis Reformierakonnas või Keskerakonnas, tüüpiline. Kohtus sain valesüüdistustest priiks ning ülejäänud osa karistusest ma ei tahtnudki kohtus vaidlustada. Muidugi võib ikka ja jälle pärida, et kui roolis napsisena olles on ühel juhtumil tulemuseks ministriks edutamine (Ojuland) ja teisel vallandamine, kas saame siis rääkida õigusriigist. Pigem ehk partokraatia vohamisest.
Oleme siit kaugelt jälginud Eesti välispoliitilist asjaajamist. Kui varem oli Eesti valitsuse ja president Lennart Meri käitumises selge joonena märgata patriotismi ja aatelisust, siis nüüd tundub, et eelistatakse tegevusetust. Paistab, nagu jälgitaks tuimalt või siis aralt kõrvalt, kuidas Läti Venemaa suunas tegutseb. Mida Teie sellest arvate? Kas Baltimaade ühtsus on tõesti kõikuma löönud või on tegemist äkki isegi nutika taktikaga Eesti valitsuse poolt?
Eesti, Läti ja Leedu ühtsust sellisel kujul, kui NSVL-i lõpupäevil, pole kunagi võimalik taastada. Samas on Eesti juhtivpositsiooni kadumine mitte niivõrd lõunanaabrite arenguhüpe, kui meie enda demokraatliku protsessi tulemus. Kui ideaalne välispoliitiline võistkond oli selline: president Meri, peaminister Laar, välisminister Ilves, kaitseminister Luik, rahandusminister Kallas ja väliskomisjoni esimees Andres Tarand, siis tänaseid mängijaid vaadates mõistame ju kõik: see pole enam see liiga. Hea vähemalt, et Ojuland karistusaega istub ja väljakul ei uisuta. Nii et pole siin mingit valitud taktikat, lihtne küündimatus ja saamatus. Vaimne piiratus, lisaksin isegi.
Venemaa välisasjade komisjoni esimees Konstantin Kossatshov teatas hiljuti Tallinnas viibides, et Tartu rahu leping kaotas alates 1940-ndast aastast, mil Eestist sai Nõukogude Liidu osa, kehtivuse. Venemaa välisministeeriumi koduleheküljel on leping ära märgitud, kuid ei sõnagi selle kehtivusest või mittekehtivusest. Mida Teie sellest Eesti välisministeeriumi endise kantslerina arvate? Kas Eesti valitsus peaks Tartu rahu lepingu järgi Eestile kuuluvaid alasid siiski tagasi püüdma saada?
Kossatchov pole ainus, kes niimoodi Venemaal arvab. Ning vaatamata MID-i koduleheküljel kirjutatule, on sealgi enamuses töötajad, kes usuvad Eesti vabatahtlikku minekut NSVL-i. Minu jaoks kehtib Tartu rahulepe kui Eesti riigi sünnitunnistus igal juhul. Aga minu jaoks kehtib ka põhiseadus, mis näeb riigipiiri määramiseks peale Tartu Rahu ette ka teisi leppeid. Sestap arvan, et piirilepingu võiks ettevalmistatud kujul alla kirjutada. Territooriumite tagasisaamist ei pea ma reaalseks ja vajalikukski. Ka ei usu ma, et erakond, kes territooriumite tagasinõudmist propageeriks, valimistel liiga palju hääli saaks. Ning kui ka saaks, loobuks võimul olles sellest plaanist ikkagi.
Kui lähtuda Eesti lähiajaloost, siis kas Teie arvates peaks president Arnold Rüütel osalema 9. mai pidutustel Moskvas ja seal samas ka piirilepingu allkirjastama?
Olen sellest kirjutanud SL Õhtulehes kohe selle järel, kui kutse pidustustele tuli. Et pole midagi parata, president peab minema Moskvasse. Soodsam oleks muidugi olnud, kui piirilepingu oleksid alla kirjutanud välisministrid. Aga minister Ojulandi rumal taktika võttis meilt selle võimaluse. Nii et mulle näib, et president Rüütel võiks ka piirilepingu alla kirjutada, ehkki Moskva ei sobi selleks kohaks nii oma ajaloo kui ka kuupäeva pärast. Piirilepingu Moskvas allakirjutamise nõue demonstreerib tegelikult just seda, et Moskva ei ole huvitatud heanaaberlikest ja konstruktiivsetest suhetest Eestiga. Viisakas oleks ju need allkirjad anda kasvõi neutraalsel pinnal, kui just Tartus venelastele ei sobi...
Kui Teile avaneks võimalus juhtida Eesti välispoliitikat, siis millised oleksid Teie esmased prioriteedid?
Kui minul see võimalus avaneks, siis teeksin nii, et lisaks ülimahukale tegevusele Euroopa Liidus ja NATOs jätkuks siiski huvi ning energiat ka maailma muudele küsimustele. Meenutan, et Lähis-Ida asjatundjaid on meil liig vähe, aga seal võiksime aktiivsemad olla küll. Ja muidugi mõista, üks lihtne asi oleks panna ekstsellentsid ja teised töötajad ikka taas ühte jalga sammuma... ainult silla ületamisel käidagu vabajalga, resonantsi kartuses.
Kas näete Eestile mingisugust ohtu Venemaa suunast ja milline see tänapäeval võiks olla?
Näen. See on eelkõige suhtumine Eestisse kui endisesse kolooniasse. Samuti energeetilise (gaas, nafta, tuumaelekter) hoova kasutuselevõttu imperialistlike eesmärkide nimel. Esialgu baaside lepingu laadset ohtu veel ei näe. Aga kui Venemaa ei püüa demokraatiat teeselda isegi praegusel perioodil, mil head suhted Läänega on olulisemad, siis pole erilist lootust, et Venemaa hakkaks seda teesklema siis, kui tal omameelest jälle piisavalt jõudu on, et kaotatud maid tagasi nõuda.
Osalete Eestis telesaates «Varivalitsus» peaministri rollis. Kas tunnete end teles kui kala vees või peate siiski rohkem reaalse poliitika tegemist enda pärusmaaks?
Varivalitsus kui saateformaat on üks paljudest asjadest, mida Eesti võiks Euroopale kinkida. See on demokraatia tagamise ja arendamise mehhanism. Olen teletöödes mõnda aega osalenud ja teatud asjus ka kindlustunnet on. Aga paljudes pole, sest eks ole saate tegemises palju keerulisi valdkondi, kasvõi tehnikapool ja juriidika küsimused. Aga kui olla teletöös nn. lepingulistel alustel, siis ei sekku kellegi igapäevaleiva teenimisse ja oled vaba intriigidest selle ümber. Nagu ka poliitikas, saad lubada endale luksust isiklikuks, vaba mehe arvamuseks, ainult siis, kui sa pole mõne totaka kildkonna (partei) liige. Nii et servadel ujuv kala olen heameelega, aga miskis ogalike pulmatrallis ma meelsasti ei osale.
Olete kunagi käinud ka Lissabonis ja kui me ei eksi, siis rohkem kui korra. Millise mulje Teile Lissabon ja Portugal jätsid?
Lissaboni sattusin esmakordselt 1990. aastal, sest sedakaudu saime Coimbrasse üliõpilaste konverentsile. Vaimustusin üsnagi mõlemast paigast ja Atlandi rannikust. Hiljem olen Portugali pealinna erinevatel asjaoludel külastanud, aga käinud ka Assoori saartel ja Madeiral. Ülivõrdeliselt ilusad paigad, sharmantsed ja sõbralikud inimesed (viskavad, muide meelsasti nalja idanaabri aadressil, mis meie rahvaid lähendab). Kui mu mälu mind ei peta, siis on Portugali eepos pea ainuke maailmas, kus meiegi kodukest – Liivimaad nimetet on.
• Indrek Tarand on sündinud 3. veebruaril 1964, Tallinnas. Ta on abielus ning tal on kaks poega - Julius (6,8-aastane) ja Konrad (2,9-aastane).
• Haridustee: Tallinna 21. Keskkool (1982); Tartu Ülikool, ajalugu (1982-91, sh 1982-83 eksmatrikuleeritud nõukogudevastase käitumise pärast, teenistus okupatsiooniarmees); Eesti Diplomaatide Kool (1990-91), aspirantuur Ameerikas Johns Hopkinsi Ülikoolis (1992-92)
• Töö: Tallinna botaanikaaed, aiatööline (1985), Tartu Maja peadirektori asetäitja (1991-92), Eesti Vabariigi valitsuse esindaja Narvas (1993-94), peaministri nõunik, välisministeeriumi kantsler (1994-2002), saadik Püha Tooli juures ja jahimeeste seltsi kantsler.
