Suurlehtede reisilisad pühendavad oma tähelepanu enamasti hooaja populaarsematele turismimaadele ja koosnevad sageli suurelt osalt ärireklaamidest. Sel taustal on huvitav, et Washington Times'i 13. märtsi numbris ilmunud reisilisa „Estonia“ sisaldab peamiselt lehetoimetuse enda artikleid. Jääb mulje, et leht tunneb siirast huvi ja püüab vahendada autentset informatsiooni sellise lugejale vähe tuntud maa kohta nagu Eesti.
Kolmel suurel, värvifotodega illustreeritud leheküljel on ainukeseks reklaamiobjektiks firma Onistar AS lauaviin; muu hõlmab Times'i toimetuse reportaazhe — intervjuudest ministrite ja suursaadikutega kuni esseedeni Tallinna keskaegsest vanalinnast ja eesti rahvustoitudest.
Washington Times'i „Estonia“ erilisa jätab ameerika lugejale mulje Eestist nagu ühe Skandinaaviamaa taskuväljaandest ehk nagu üks skribent ütlebki — „Scandinavia-lite'ist“. Ta paigutab eestlased ühte mesti pigem väärikate rootslaste kui lustiliste taanlastega. Nad ei vasta tervitavale käeviipele omapoolse viipega. Nad ei oota võõralt kiitvaid kommentaare oma maa kohta. Kirjanik Jaan Kross peab eestlaste peamiseks iseloomustuseks „lõbusat skeptitsismi“ („cheerful skepticism“), ütleb ameerika ajakirjanik, kuid ei selgita, mida see tähendab.
Teisal tsiteerib Times'i erilisa Eestis hotellimänedzherina töötavat norralast, kes ütleb eestlaste kohta:
„Esimesel kohtumisel näivad nad väga tõsistena. Ei ole kerge panna neid naeratama. Neil ei ole palju huumorimeelt. Tuleb tublisti vaeva näha, et nad veidi lõõgastuksid.“
Kuid muule informatsioonile selles väljaandes võivad eestlased uhked olla. USA suursaadik Joseph DiThomas, kes mõnigi kord on kahtlustanud eestlasi juutide hukkamises Saksa okupatsiooni ajal, leiab vaid kiitvaid sõnu tänase Eesti majanduse ja turismivõlude kohta. Ühes teises artiklis nimetatakse Eestit „majandusimeks“ ja „rollimudeliks“ paljudele teistele rahvastele. Kolmas artikkel, mis tugineb jutuajamistel kaitseministri Sven Mikseri ning kaitsejõudude ülemjuhataja, viitseadmiral Tarmo Kõutsiga, kirjeldab üksikasjaliselt Eesti ettevalmistusi eelseisvaks liitumiseks Atlandi kaitsealliansi NATOga.
Publikatsiooni haritipuks on siinkirjutaja arvates usutlus Eesti sarmika välisministri Kristiina Ojulandiga. Ojulandi, kel on formatiivseid kogemusi teenistusest Eesti esindajana Euroopa Parlamendis Strasbourg'is, võib oma maa rahvusvahelise portaalfiguurina võrrelda Läti presidendi Vaira Vike-Freibergaga. Välisminister Ojuland rõhutab oma usutlejale, kui tähtis oli „Ameerika Hääl“ tema demokraatlike vaadete kujunemisele ta õpilasaastail Nõuk. Liidu okupatsiooni all.
Artikkel, millel on ilmne äriline suunitlus, kannab pealkirja: „Eesti rahva asend on otse vodkavööndi südamikus“ („in the heart of the Vodka Belt“). See on kiidulaul firma Onistar AS lauaviinamagile nimega „Türi“ ja ainuke reportaazh, mis paneb jookide alal koolitatud lugejat kahtlema autori kompetentsuses. Ta kirjutab nimelt:
„Eesti on õlle ja lauaviina kodumaa. Juhtiv pruul „Saku“ on maitsev, kuid ei inspireeri. Seevastu maa populaarseim vodka-produkt Onistar AS'ilt on olemasolevaist parimaid.“ Selline hinnang „Saku“ õllele („ei inspireeri“) on jahmatama panev. „Saku“ isikupära on kaugel ees ameerika vesistest laiatarbeõlledest nagu „Miller“ või „Budweiser“. Ta ei saa ehk võistelda taani või hollandi tipp-pruulidega, aga keegi ei või öelda, et „Sakul“ puudub karakter.
Ka kui vodkatshempion Onistar AS oli publikatsiooni „Estonia“ rahastajaks, tuleb Washington Times'i toimetusele anda tunnustust Eesti objektiivse tutvustamise eest Ameerika ühe loetavama päevalehe eriväljaandes.

Märkmed: