Aleksander Terras - 30. jaanuar, 2004

Niisiis osutus tõeks, et Ühendriikide Kongress otsustas lõpetada rahvusvaheliste raadiosaadete rahastamise, millest rohkem või vähem tõenäolised kuuldused levisid lühemate või pikemate vaheaegadega kogu nende saadete toimumise aja. Saatus on mul lubanud olla mitte ainult üheks nende saadete tegijaks, vaid ka nende saadete alguse ja tekkeloo tunnistajaks

- - - - -

Sügisel 1951 viibisin kümmekond päeva New Yorgis, kus sel ajal toimus palavikuline rahvuslik tegevus. Ameerika Hääle eestikeelsete saadetega oli äsja alustatud ja värskeltasutatud Vaba Euroopa Komitee tegi ettevalmistusi omapoolsete eestikeelsete saadete alustamiseks. Kohtasin seal ka nendele eeltöödele palgatud William Tomingast, kes oli omaaegse Tartu rahudelegatsiooni sekretär, kellel oli hilisemaid kogemusi ka Eesti Ringhäälingust – ja kes oli tähelepandavate ajalooliste teoste “Mälestused” ja “Vaikiv ajastu Eestis” autor.
William Tomingase pingutused ei andnud siiski loodetud tulemust ja järgmise aasta märtsis teatati ametlikult, et Balti riikide saated jäävad ära, kuna Ühendriikide välisministeerium oli jäänud kindlaks oma eitavale seisukohale, mida Vaba Euroopa Komitee – mõistagi – pidi järgima. Erinevalt Poolast, Tšehhoslovakkiast, Ungarist, Rumeeniast ja Bulgaariast, kuhu RVE saadetega oli alustatud 1951. aastal, ei olnud ju Balti riigid mitte üksnes N Liidu sõltlasriigid, vaid de facto N Liidu poolt annekteeritud.

Saadetega vene- ja teiste N Liidu rahvuste keeles alustati Radio Liberty nime all 1953. aastal kaks päeva enne Stalini surma. Kuid oletused, nagu põhjustanukski need diktaatori surma, ei ole siiski leidnud objektiivset kinnitust. Sellesse raadiojaama keeldusid aga Balti riikide pagulaspoliitikud kandideerimast, asudes seisukohal, et kuna need riigid olid vägivaldselt ja rahvusvahelise õiguse vastaselt ühendatud N Liiduga, ei olnud võimalik ka vabatahtlikult kuuluda teiste N Liidu rahvastega ühisesse organisatsiooni. Seda oleks võidud tõlgitseda kui annektsiooni tunnustamist. Koostöö Radio Liberty, Vabadusraadioga, muutus võimalikuks alles 1975. aastal, kui USA Kongress oli otsustanud mõlemad raadiojaamad, s.o. RVE ja VR ühendada ühise juhtimise alla. See juhtimisorgan “Board of International Broadcasting” (BIB) muutis ühtlasi raadiojaamade sihiasetuse sõnastust nii, et VR osas lisati senisele lausele, et saated on suunatud vene ja teiste N Liidu rahvustele, kolm sõna: “ning Balti riikidesse”.

Vabadusraadio raamides moodustati eraldi Balti Osakond, mis 1984. aastal otsustati üle viia VR alt RVE alla. Ametliku teadaande kohaselt kajastas see otsus Ühendriikide kauaaegset poliitikat mitte tunnustada Balti riikide vägivaldset inkorporeerimist N Liitu.

Kuigi olime omal ajal veendunud, et kestame vaid nii kaua, kui meie saadete segamine jätkub, mis näitab, et saateid on ikka veel vaja, oleme tegelikult kestnud palju kauem ning üle elanud mitte ainult saadete segamise, vaid ka N Liidu lagunemise.

Kuigi iga lahkumine, nagu öeldud, on valus, võime ometi rahuldustundega kogeda, et oleme teinud head tööd, mille üheks tunnistuseks oli Eesti tolleaegse välisministri Lennart Meri 1991. aastal tehtud ettepanek Tšehhoslovakkia presidendi Václav Haveli ja teiste Ida-Euroopa juhtide toetusel, et anda neile raadiojaamadele Nobeli rahupreemia.

Märkmed: