Esmakordselt oma peaaegu sajandipikkuse ajaloo jooksul on Eesti Kunstimuuseumil vajadustele vastav ja eesti kunstile vääriline hoone nimega KUMU — ehitaja andis kompleksi üle septembris.

Hoone loob meeldiva sideme paekalda ja selle jalamil asuva Kadrioru pargi vahel. Ehitis nö kasvab välja paenõlvast, säilitades ümbritseva keskkonna meeleolu.

1993–1994 toimunud rahvusvahelise arhitektuurikonkursi muuseumi ehitamiseks võitis Soome arhitekt Pekka Vapaavuori. Hoone ehitust alustati 1999.

Külastajaile avab KUMU uksed jaanuaris/veebruaris 2006.
Eesti kunsti ohjavad hetkel kaks kanget eesti naist: Eesti Kunstimuuseumi peadirektor Marika Valk ja KUMU direktor Sirje Helme.

Marika Valk valis teaduse asemel kunstijuhi ameti

Marika Valgu jaoks on tee Eesti kunstielu etteotsa olnud üsna loogiline. Ta olen lõpetanud kaks kõrgkooli: esmalt Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonna, hiljem Tartu Ülikooli ajalooteaduskonna. Ehkki M. Valk arvas, et nõukogudeaegset majandusharidust tal hiljem vaja ei ole, tuleb nüüd välja, et on küll.

1991. a., kui korraldati konkurss Eesti Kunstimuuseumi juhi kohale, soovitati Marika Valgul sellest osa võtta. „Ja nii ma nüüd siin olengi,“ nendib ta. Teaduslik töö jäi tollal pooleli, sest ta mõistis et kahte asja korraga pole võimalik teha. Ja nüüd on ta veendunud, et oli õige otsus langetada direktoriks olemise, mitte teadustöö kasuks.

Eesti riik oli siis üleminekuajas. Nõukogude ajal priviligeeritud kultuur pandi korraga riiklikus mõttes ühele pulgale lõbustustööstusega. Selleks, et kunsti elus hoida, pidi tegema väga palju asju, mida varem kunagi polnud vaja teha. „Siis ma tundsin tõsiselt, et minu majandusharidusest oli kasu. Õnn oli ka see, et ülikoolis õppisin väga heade õppejõudude käe all, sealt sai ka imekombel mõne kursuse n-ö. ameerikalikku majandusharidust,“ meenutab Valk. Ta teadis, millises olukorras olid kunstimuuseumi hoidlad, mis olukorras oli kogu kunst. Eesti kunstist ei teatud 1990ndate alul maailmas mitte midagi. Eestis polnud piisavalt näitusepindu, tööd seisid kusagil kõrvalepanduina. „Tegelikult andis tõuke kogu minu edasiseks tööks üks sündmus. See oli 1991, kui ma just direktoriks sain. Kadrioru lossis juhtus suur keskkütteavarii, mille tulemusena jäi maalifondis vee alla 1000 maali. Kõik need kuivasid lossi pikas saalis. Paari tööd polnud hiljem enam taastada võimalik. Siis ma sain shoki ja oli selge, et loobuda pole võimalik,“ meenutab peadirektor.

Sirje Helme: Ma tahtsin ilusat elu!

Sirje Helme lõpetas Tartu Ülikooli kunstiajaloolasena ja läks tööle kirjastusse „Kunst“, kus temast sai almanahhi „Kunst“ toimetaja, siis teaduslik toimetaja, peatoimetaja ja lõpuks direktor. 1992. aastast juhtis Helme Avatud Eesti Fondi Sorose Kaasaegse Kunsti Keskust. „Suurepärane ajajärk! Mitte igaühele pole antud elada elava ajaloo sees ja kõikide murrangute keskel. Ja me ei elanud seda aega läbi mitte ainult Eestis, vaid me saime minna ka välja, jagada kogemusi ja vaadata, mis mujal toimub,“ kiidab Helme. Sorose keskuse, praeguse kaasaegse kunsti keskuse, tegevuse eesmärk on Eesti kunsti eksport.

KUMU ehitamise ajal küsiti Sirje Helmelt, kas ta kandideerib direktori kohale. Kuna muuseumi struktuur polnud talle selge ja sellega kaasnes palju ootusi, otsustas ta seda mitte teha ning siduda oma saatuse akadeemilise karjääriga. „Minu naivistlik unistus oli: olen õppejõud, minu suved on vabad, minu koormus on väike ja minu elu on ilus!“ unistas ta siis.

Aga et muuseum oli temast huvitatud, siis tuli minna. Ja nüüd on ta KUMU direktor.

Helme tõdeb, et muuseumi püsimiseks on vaja palju asju. „Aga see pisike süda seal sees, millest muuseum algab, on näituste programm,“ ütleb ta. Tema sõnul on KUMU direktori ülesanded üsna selgepiirilised (kogude administreerimine, näituste projektid, kuraatorid, auditooriumiprojektid). „Kõik, mis otseselt välja paistab,“ võtab ta kokku.

KUMU-s on püsiekspositsioon kahel korrusel. Selleks, et püsiekspositsiooni elavdada, on kokku lepitud nn süstiknäituste osas: võetakse üks suhteliselt kitsas teema ja tehakse sellest näitus. Esimene on juba paigas: Jüri Arrakust ja tema ANK-i perioodist (ANK-64 — uuenduslik kunstirühmitus 1960. aastatel Eestis. Toim.).

Natuke KUMU ajaloost

1993. a. välja kuulutatud KUMU arhitektuurivõistlusel osales 233 projekti 10-st riigist.

Zhürii leidis, et Pekka Vapaavuori töö oli parim. „Äärmiselt minimalistlik ja looduses kuidagi väga hästi paigas. Soomlased oskavad seda,“ kommenteerib Valk.

Ehituse eelprojekt sai valmis 1996. Siis mindi sellega riigikogu ette. Ja otsus tuli: hakkame ehitama. 1998.a. saadi riigilt projekteerimiseks raha ja 2000. a. veel. „Aga siis leidsime, et tuleb leida veel mingi muu rahastamisskeem. Riigieelarve sellist asja lõputult ei suuda üleval hoida,“ ütleb Valk. Siis sündiski kultuuri- ja rahandusministeeriumi koostöös ettepanek: hasartmängumaksust (põhiliselt kasiinod. Toim.) laekub Kultuurkapitali suurte kultuuriasutuste finantseerimise kontole raha. See on unikaalne süsteem, millist kusagil mujal maailmas vist pole.

2001 loodi KUMU asutamise sihtasutus, kes võttis riigilt laenu, et ehitada kiiresti. Laen makstakse tagasi samast Kultuurkapitalist hasartmängudelt võetava maksu arvelt. Lihtne, aga geniaalne.

Mis ja kus KUMU-s on

KUMU näitusesaalid ja teenindavad ruumid on arvestatud 400 külastajale.

V korrus on kaasaegse kunsti keskus. Välja pannakse suurnäitusi, aga ka näitusi Eesti Kunstimuuseumi teostest. Samas toimuvad muudki üritused.

Esimeseks väljapanekuks on Mika Hannula, Villu Jaanisoo ja Hanno Soansi kureeritud rahvusvaheline näitus „Skaalanihe — kaasaegne skulptuur avatud mänguväljal“.

Järgmise sammuna on kavas ülevaade viimase 15 a. jooksul eesti kunstis toimunud muutustest.

Püsiekspositsioon on KUMU-s kahel korrusel. III korrus on Eesti kunsti klassika päralt: 18. sajandist kuni II maailmasõja lõpuni (anonüümne baltisaksa portretist, Johann Köler, Kristjan Raud, Konrad Mägi, Eesti Kunstnikkude Ryhm, „Pallase“ koolkonna kunstnikud).

IV korrusel on nõukogudeaegne Eesti kunst. Sel ekspositsioonil on mitu eriilmelist ülesannet. Vaatluse alla võetakse nõukogude riigi ja kunsti vahekorrad; järgnevas kunstistiilide ja -liikumiste tutvustuses tehakse sissevaateid erinevatesse kunstinähtustesse 1960., 1970. ja 1980. aastatel (modernism, popkunst, hüperrealism jmt.).

II korrusel asuvad KUMU hariduskeskuse ruumid. Keskus korraldab ka muuseumis ekskursioone, toimuvad kunstiharidusprogrammid KUMU näituste põhjal.

Osalejad saavad õppida professionaalsete kunstnike ja kunstipedagoogide juhendamisel ning nende kasutada on keraamika-, graafika-, üldateljee ja auditoorium; töötab ka muuseumikool.

I korruse fuajees on garderoob, infopunkt, kauplus, auditoorium, koosolekuruum ja kohvik.

Lisaks on hoones restoran ja katuseterrassid.

Mis on Eesti Kunstimuuseum?

Enne kunstimuuseumi uue hoone KUMU valmimist oli Eesti Kunstimuuseumi (EKM) struktuur üsna killustatud. 1991. a. koosnes see viiest eraldi muuseumist. 1990ndate lõpuni aina koliti asju ühest kohast teise, remonditi maju, restaureeriti ja ehitati. Tol ajal kuulus muuseumile Tallinnas üle 20 hoone ja hoone osa, kus asusid EKM-i filiaalid, hoidlad ja osakonnad.

Tänaseks kuulub EKM-i koosseisu kolm keskset muuseumi.

KUMU keskendub eesti ja rahvusvahelisele kunstile. Selle eraldi asuvad osakonnad on Adamson-Ericu muuseum ja Kristjan Raua majamuuseum Nõmmel.

Väliskunsti muuseum jätkab tegutsemist Kadrioru lossis, selle juures jätkab eraldi majas ka kollektsionäär Johannes Mikkeli annetusel põhinev Mikkeli muuseum.

Niguliste muuseum (kesklinnas asuvas Niguliste kirikus) jääb edasi vana kunsti keskuseks.

Märkmed: