Tänane päev on Estonia laevahuku uurimises ilma kahtlusteta üks olulisemaid viimase 26 aasta jooksul. Mind ennast on see isiklikult huvitanud alates ajast, kui õppisin lugema (ma lugesin arvatavasti kõik Estoniaga seotud eesti keeles ilmunud raamatud läbi) ja aastateni, kui töötasin ise laevadel. Esiteks on tähelepanuväärne täna hommikul toimunud valitsuse pressikonverents, kus peaminister ja välisminister kinnitasid uue uurimise alustamist ja seda Eesti juhtimisel. Estonia sõitis Eesti lipu all ja sellest tulenevalt on Eestil nii moraalne kohustus kui ka juriidiline õigus teostada uuringuid kas koostöös Soome ja Rootsiga või vajadusel ka iseseisvalt. Tõendid, et laeva paremas küljes laiutab märkimisväärne auk, seavad uude valgusesse ka 90ndatel toimunud uuringud, väited ja avaldused.
Mitte ühegi varasema ega hilisema laevahuku puhul pole ükski valitsus nõudnud kiirkorras vraki katmist betoonsarkofaagiga hauarahu kaitsmise sildi all. Rootsi valitsus seda nõudis. Õnneks see ei läinud läbi. Kuigi väidetavalt ei saadud varem kinnitusi laevakeres oleva augu kohta, siis raiuti kindlalt, et laevahuku põhjustas tormine meri, laevakerest eemaldunud visiir ja visiiriga eemaldunud veekindla vaheseina rebenemine. Antud hetkel tuleb nõustuda Margus Kurmiga, kelle hinnangul on Rootsi meile 26 aasta jooksul korduvalt valetanud ja üritanud varjata korralikku uurimist. Siit ka küsimus edasiseks: kui Rootsi üritab uuesti algava uurimise arengut takistada selle nn “hauarahu” sildi all, siis kas me peaksime jätkuvalt laskma end lollitada?
Ma väga loodan, et nad enam ei julge seda teha. Enam ei ole 90ndad, kus Eesti vaatas Rootsile alt üles aukartusega ning meie armsad partnerid Rootsist said eestlasi kohelda kui vasalle.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
Nad üritavad seda muide jätkuvalt teha (näiteks erinevad teenustasud eestlastele ja rootslastele Rootsi pankade poolt, manitsevad sõnavõtud Rootsi poliiitikute poolt Eesti suunas, rootslaste tihti mitte kõige posiitivsem avalik arvamus Eesti suhtes ja enda ületähtsustamine).Kõige kindlam viis selgitada välja laevahuku tagamaad on vraki ülestõstmine. Tehniline võimekus on selleks tänapäeval olemas. Hauarahu kaitsmise argument ei päde: milline hukkunu sooviks, et tema surma tegelikud põhjused ei tulegi välja? Millise hukkunu lähedased ei sooviks lõplikult teada tõde, miks nende pereliikmed, sugulased ja sõbrad pidid elu kaotama? Kas hauarahu on tõesti see, kui jäetakse need asjaolud uurimata, võimalikud süüdlased leidmata ning laevavrakk koos hukkunutega merepõhja? Vaevalt.
Teiseks ei tasu ka jusiitsministril liialt tõlgendada hauarahu kokkulepet uurimise kahjuks. Ta esitas täna seisukoha, et tuukrite sisenemine laeva pole võimalik ja seda taas hauarahu kaitsmise nimel ja sõlmitud kokkuleppe tõttu. Nii kaua, kui pole veenvalt suudetud tõestada, et Estonia hukk ei olnud kokkupõrge allveelaevaga, pommiplahvatus või muu tahtlik kuritegu, ei saa ka tugineda hauarahu argumendile. Kui tavaolukorras on maha maetud inimene, kelle puhul kahtlustatakse tema surma põhjusena hiljem mõrva, siis see laip kaevatakse hiljem kas või korduvalt välja. Ei lähtuta hauarahu põhimõttest, sest selle inimese surma põhjustaja saaks sellisel juhul vabalt edasi elada. Sama kehtigu ka Estonia puhul – vähemalt 852 hukkunut (sh need väidetavad pääsenud, kes hiljem lisati hukkunute nimekirja) ei oleks kindlasti nõus, et nende lähedased peavad elama ka järgmised 26 aastat teadmatuses ja kahtlustega, et kellegi saamatu või kuri käsi võttis nende lähedaste elud.
Valitsusel lasub hetkel suur vastutus ja seda tuleb õigustada 100%. Uus uurimine peab olema võimalikult avalik, sõltumatu, läbipaistev ja kaasatud nii erinevaid eksperte kui poliitilisi esindajaid. Lisaks peab see olema kiiremas korras alustatud.
Advertisement / Reklaam
Advertisement / Reklaam
