Kuigi kõige mõistlikum oleks Eestil veel praegugi eurotsoonis puhkenud kriisi tõttu eurole üleminekust loobuda, pole meie poliitilise juhtkonna dogmaatilisust arvestades seda väga loota, igal juhul peaks aga valitsus astuma terve rea samme, mis vähendavad elanikkonda tabavaid majandusraskusi, kui peaks realiseeruma üha tõenäolisem must stsenaarium ning euro kokku variseb.
“Tabust tuleb üle saada ja mõista, et panused on lihtsalt liiga suured kinnisideedest ajendatud hoolimatuks käitumiseks. Kui juhtub nö mõeldamatu ja euro kokku variseb, tähendab see eestlaste jaoks sama valusat massvaesumist nagu oli rubla hävingu tõttu Nõukogude Liidu lagunemise ajal,” selgitab Helme.
Kui Eesti hoolimata kõigist ilmsetest ohumärkidest otsustab eurole üle minna, tuleks valitsusel valmis olla tegutsemiseks kriisi süvenemise puhul. Eelkõige tähendab see keeldumist osalemast edasistes ette läbikukkumisele määratud kallistes päästeoperatsioonides ning järgida Soome ja Saksamaa eeskuju ja säilitada sularaha kroonid, et olla valmis neid kiiresti ja sujuvalt uuesti käibele laskma.
“Kõige mõistlikum oleks hoida kroon ilma fikseeritud kursita käibel paralleelselt euroga kogu aeg, et meie raha leiaks oma õige turuhinna teiste valuutade suhtes,” ütleb Helme. “Sel juhul oleks krooni taaskäibele toomine täiesti valutu ning paika loksunud ujuv kurss elavdaks väga suure tõenäosusega meie eksporti, kõrgemad intressid hoiaks laenamise ja tarbimise kontrolli all soosides säästmist ning kui me suudame hoiduda suurest riigieelarve defitsiidist oleks meile tagatud väga tugev ja stabiilne oma raha.”
“Kõigile peaks nüüdseks üheselt selge olema, et euro on süstemaatilises kriisis, mis ei lahene ühe või teise abipaketi toel. Jutt euroga tulevast stabiilsusest ja usaldusest ajab surnud ka naerma. Me võime loetleda tervet hulka konkreetseid negatiivseid asju mida euro toob lühikeses perspektiivis: Eesti maksumaksjate kohustus maksta kinni teiste, rikkamate riikide võlgu ja pankurite valeotsuseid ning juba praegu toimuv hinnaralli, mis ei lõppe ka 1. jaanuariga on kaks olulisemat. Lisaks on näha, et euro on ebastabiilne teiste suurte valuutade suhtes. Euroopa Keskpanga otsus raskustes riikide võlakirju juurde trükitud rahaga üles osta ähvardab tuua galopeeriva inflatsiooni.”
“Ainus, mis eurot päästa võib on ühtne maksu- ja eelarvepoliitika, Brüsselis nõutakse seda juba mõnda aega. Kuigi Eesti pole enam ammu “madalate maksude” maa, tähendaks maksupoliitika liikumine Brüsselisse vaid ühte: uute maksude lisandumist ja olemasolevate tõstmist. Loota selle järel majanduse elavnemist on reaalsuse eitamine.”
“Kõige laiemas plaanis tähendab eurole üleminek seda, et meil kaovad ära ainsad siiani meie käsutuses olnud vahendid oma majandust juhtida. Lõppude lõpuks on meie praegune masu, Kreeka ja Iirimaa pankrotid ning Portugali ja Hispaania pankrotioht tekkinud ühest ja samast asjast: eurotsooni rahapoliitika, mis teenis Saksamaa majandust. Euro intress ja rahamassi pakkumise tase ei hakka kunagi teenima meie majandushuve.”
”Musta stsenaariumi puhul ootab euroala ees lagunemine ja sellega kaasnevad samad probleemid, mida me mäletame Nõukogude Liidu kokku varisemise ajast: likviidsuskriis, mille leevendamiseks käivitati trükimasinad ja tulemuseks oli hüperinflatsioon, mis viis kõigi järsu vaesumiseni. Isegi kõige optimistlikuma väljavaate puhul lonkab euro järgnevatel kuudel ja aastatel ühest võlakriisist teise, koormates maksumaksjaid üha rohkem ning imedes elu välja tärkavast majanduskasvust. Need riskid on liiga suured, et ideoloogilisest truudusest Brüsseli ees eesti rahvale sellist kahju tekitada. Sest kui kõige halvem osutub tõeks, siis ei ole ükski eesti poliitik ega keskpankur võimeline elanikkonnale tekitatud kahju mitte kuidagi korvama.”
