Trivimi Velliste Eesti Elu toimetuses.
Foto: Elle Puusaag
Foto: Elle Puusaag
Hiljuti külastas Torontot Riigikogu riigikaitsekomisjoni aseesimees Trivimi Velliste, kes käis ka Eesti Elu toimetuses. Palusime tal küsimuste-vastuste abil meie lugejatega oma mõtteid jagada.
Seisame Eesti Vabariigi 89. aastapäeva lävel. Hr. Velliste, Teil on suured teened Eesti iseseisvuse taastamisel: olete olnud Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimees, Eesti Komitee aseesimees, välisminister, suursaadik ÜRO juures ja viimastel aastatel jätkuvalt Riigikogu liige. Kas tänane Eesti vastab Teie kunagistele lootustele?
Vastus on: jah ja ei. Ühelt poolt on Eesti arenenud üle ootuste kiiresti – majanduslikult. Aga see areng on olnud ebaühtlane. Ja Eesti inimesed on väga läbematud – tahavad kõike korraga, sageli mõistmata, et näiteks naabrid Soome ja Rootsi on oma taseme saavutanud pikaajalise töö ja pingutuse tulemusena. Võime olla uhked selle üle, et oleme koos Kanada ja USA-ga NATO-s. Saame end Venemaa kõrval tunda julgemini kui kunagi varem.
Ent teiselt poolt näen süvenevat vastuolu välise heaolu ja sisemise ükskõiksuse vahel. Kõnepruugist on täielikult kadunud sõna „ligimesearmastus”, kui jätta kõrvale pühakoda. Ent kirikud on tühjavõitu – eriti noortest. Noori köidab hoopis naudingukultuur ja edukultus. Ühiskonda tervikuna ähvardab oht jääda tukkuma auravate lihapottide äärde. Isamaaline kasvatus kodus ja koolis ei taha kuidagi vedu võtta.
Ajakirjanduse põhjal näib, et iga Eesti poliitilist ettevõtmist mõjutavad praegu eelseisvad Riigikogu valimised. Kõigi juhtpoliitikute sõnad ja teod on erilise luubi all. Erakonnad jälgivad üksteise tegemisi tähelepanelikult ja kasutavad iga juhust vastaste sarjamiseks. See kõik võimendub ajakirjanduses ja tekitab valijates pessimismi. Ometi on tõenäoline, et täna vaenujalal olevad erakonnad peavad mõne aja pärast moodustama koalitsioonivalitsuse ja hakkama vedama ühist vankrit. Millised erakonnad suudaksid seda võimalikult valutult teha?
Kergem on valitsusliite luua lähedase maailmavaate alusel. Eesti häda on selles, et kõlbelisi põhimõtteid hinnatakse erinevalt. Aumehelikkus ei ole nii juurdunud, nagu seda kohtame vanades demokraatiates. Ka vähemusvalitsust on raske luua, sest see eeldaks kõrget poliitilist kultuuri.
Loodan siiski, et Eesti valija on õppimisvõimeline ja ei lähe enam nii kergesti kõige odavamale liimile. Valija peab otsustama, missuguste väärtuste poolt või vastu ta hääletab. Sellest sõltub Riigikogu koosseis ja uus valitsus.
Äsjane Postimehe päevaküsitlus andis Teie erakonnale - Isamaa ja Res Publica Liidule veenva edumaa teiste erakondade ees. Kas IRL ülekaalukas võit eelseisvatel valimistel on Teie arvates reaalne? Kuidas on saavutatud selline valijate eelistus?
Kuna tegemist oli online-küsitlusega, milles osales noorem ja haritum rahvas, siis tulemus ei peegelda kogu ühiskonda. Meie erakond võib küll valimised võita juhul, kui meie toetajad tõepoolest võtavad end kokku ja tulevad hääletama. Aga see võit on siiski pigem napp.
Eesti ja Venemaa suhted pole kunagi olnud lihtsad. Keeristorm pronkssõduri teisaldamise kava ümber on nüüd pingestanud kahe riigi suhteid märgatavalt ja äratanud isegi rahvusvahelist tähelepanu. Oma 10.jaanuaril Riigikogus peetud kõnes sõjahaudade kaitse seaduse vastuvõtmisel soovitasite pronkssõduri paigutada muuseumi, kuna see ei sobiks kaitseväe kalmistule – samale kalmistule koos Eesti Vabadussõja juhtide mälestussambaga. Kas see idee on teostatav ja milline võiks olla sellele sammule järgnev Moskva reaktsioon?
Moskva reaktsioon on alati ja igal juhul vaenulik – ükskõik, mida me ka ei teeks või tegemata jätaks. Moskva ei ole Balti riikide kaotamise kibedusest üle saanud. Iga meie järeleandmist tõlgendab ta üksnes meie nõrkusena ja esitab kohe uusi nõudmisi. Peame lähtuma oma põhimõtetest ja väärtustest. Peame austama neid hallipäiseid sõjamehi, kes noorte poistena panid meeleheitlikult Sinimägedes vastu. Nende tahe on püha!
Aga kuna president Putin on hiljuti arvanud, et ta võtaks nii pronkssõduri kui ka Tõnismäele maetud säilmed meelsasti vastu Venemaal, oleks see lahendus veelgi parem.
Kas on üldse lootust, et Eesti ja Venemaa suhted muutuvad kunagi heanaaberlikeks?
Lootus sureb viimasena. Eesti on suhete parandamise nimel palju pingutanud. Seda on teinud ka Euroopa Liit, kuhu me praegu kuulume. Kuid häda on selles, et sõprus nõuab mõlema poole tahet. Venemaa suur õnnetus on, et vabaduse aatel ja demokraatlikul mõtteviisil on seal alati olnud väga väike kandepind. Ainus lootus on, et see kandepind laieneb. Aga ma ei näe, et see saaks kiiresti sündida. Niisiis, peame alati lootma parimat, ent olema samas valmis halvimaks.
Kas piirilepingu suhtes on mingeid positiivseid nihkeid märgata?
Kahjuks mitte. Mind teevad murelikuks nihked Lätis. Kauaaegse Eesti delegatsiooni juhina Balti Assamblees (ühendab kolme riigi parlamente) olen kutsunud lõunanaabreid üles hoiduma ennatlikest ühepoolsetest otsustest. Just siis, kui Riia juubeldas NATO tippkohtumise pärast, loobus Läti Vabariik ajateenistusest ja läks üle palgasõjaväele. Ma ei tahaks, et Läti ajaloos korduks 1919. aasta, mil meie olime sunnitud nende riigi päästma. Ainult liitlastele lootmine on lühinägelik.
Nüüd on Läti Vabariik loobumas 1920.a. rahulepingu mainimisest nende piirilepingu ratifitseerimisel Venemaaga. Sellel väikesel seigal võivad tulevikus olla kaugeleulatuvad tagajärjed. Sääraseid järeleandmisi oskab Kreml suurepäraselt ära kasutada.
Kanada-Eesti suhted on sõbralikud, kuid arenguruumi on ilmselt veel palju. Kuidas Teie hindate kahe riigi vahelisi sidemeid hiljuti kehtestatud viisavabaduse ja mitme muu lepingu valguses?
Minu välisministriks oleku ajal kehtestas Eesti Kanadale ühepoolse viisavabaduse. Arvan, et selle otsuse vahepealne muutmine oli tarbetu - nüüd oleme alguses tagasi. Kanada on Eestit palju abistanud. Väga vajalik on olnud meie kaitseväelastele inglise keele õpetamine, samuti ulatuslik keelekümblus Eestis elavatele vene lastele. Kanada on suur maa ja arenguruumi kahepoolseteks suheteks on palju.
Siiski vajutab Kanada-Eesti suhetele erilise pitseri siinne suur eesti kogukond. Toronto on olnud ja on vaieldamatu Välis-Eesti pealinn. Nägin neil päevil siinse Eesti Maja trepil põlvepikkuseid poisikesi, kes rääkisid sulaselget eesti keelt.
Olete aastate jooksul palju kohtunud väliseestlastega. Äsja esinesite Toronto Eesti Majas kahe kõnega, samuti kõnelesite Ehatare juubelil, külastasite meie organisatsioone ja asutusi. Kas arvate, et Eesti kodanikest väliseestlased peaksid aktiivsemalt lülituma Eesti poliitikasse. Mida nad võiksid selle nimel teha?
Eesti kodanik on Eesti kodanik, sõltumata sellest, kas ta elab Tallinnas, Tartus, Pärnus, Stockholmis, New Yorgis või Torontos. Kõik kodanikud on seaduse ees võrdsed – neil on ühesugused õigused. Aga minu arvates veelgi olulisem on see, et kõigil on ka ühesugune vastutus oma maa ja rahva tuleviku ees.
Kõik, mis Eesti on saanud, on ta saanud vaid selleks korraks. Midagi pole kingitud igaveseks. Väliseestlastel on üks eelis: nad on kauem elanud vabaduses. Võib-olla annavad nad oma osavõtuga killukese sellest erilisest omadusest Eesti tuleviku pandiks. Vabad inimesed elavad tavaliselt ka kõlbelisemat elu.
Ukse ees on Riigikogu valimised, mis määravad Eesti poliitika järgmiseks neljaks aastaks. Need võivad olla väga olulised aastad. Vanade sõjameeste kokkutulekul läinud suvel ütles üks Sinimägedes sõdinud hallipäine eesti ohvitser: „Nii väga tahaks veel oma elus näha Toompeal eestimeelset valitsust!” Selle unistuse täitumine oleneb igast kodanikust. Iga hääl loeb!
Soovime Teile igakülgset edu Teie tänuväärses tegevuses ja eelolevatel Riigikogu valimistel!
Ma tänan heade soovide eest ja loodan, et Eesti elab veel kaua meie kõigi südameis.
