Toomas Alatalu | Uue võimuliidu vastalistel on aeg tunnistada tõde
Eesti elab tõesti huvitavas seisus, sest seoses riigikogu uue koosseisu kokkutulekuga astus Jüri Ratase koalitsioonivalitsus eelmisel päeval tagasi ja ministritel paluti jätkata ülesannete täitmist kuni uue valitsuse kinnitamiseni. Reede hommikul käis presidendi juures Reformierakonna juht Kaja Kallas, keda volitati uut valitsust moodustama. President Kersti Kaljulaid oli veel valimiste järgselt kuulutanud, et annab selle õiguse valimised võitnud erakonnale, ehkki põhiseaduse paragrahvis 89, millele presidendi vastav otsus viitab, pole öeldud, et selleks peab saama võitnud erakonna tegelane.
Artikkel originaalis: https://www.ohtuleht.ee/955349...
Üks Kallas ja teine Kallas
Presidendil on tegelikult vaba valik ja 1994.aasta oktoobris sai volitused isegi riigikogusse mittekuulunud Siim Kallas, kelle kenale jutule vastas riigikogu punase näitamisega.
Järgmise nädala algul sünnib sama tema tütrega, sest kõigest nädal pärast riigikogu valimistulemuste teatavaks saamist hakati Jüri Ratase juhtimisel kokku panema sootuks teist koalitsiooni, mis oli uue riigikogu kokkutulemise hetkel praktiliselt olemas. Kuna Kaja Kallas võttis endale aega 15.aprillini, siis lükkus Ratase uue koalitsiooni vormistamine 8.aprillile.
Igal juhul tõi see kaasa seisu, kus Eestis on korraga kaks valitsust – Jüri Ratase tagasiastunud valitsus, mille ministrid jätkavad oma ülesannete täitmist -, ja Jüri Ratase veel ametisse mitteastunud ja teise koosseisuga valitsus, kes mõlemad asuvad ühes ja samas majas. Mõistagi peab Kaja Kallase oma tulevasest valitsusest rääkides olema valmis ka ministrikandidaate nimetama ehk siis teatud tunnid on Eestil olemas koguni kolm valitsust.
Äsja kirjeldatut teame mitte ainult meie ise. Seda teab terve Euroopa, et küsida – mõjume me seal praegu targemini kui kunagine saatusekaaslane Ukraina, kus presidendivalimiste esimese vooru võitis koomik? Miks selle seisu loomise peale ühel hetkel mindi, on ka teada – asjaosalised ise kuulutasid, et arvestavad ülejooksikutega ning vähemalt üks neist läks ka ametlikult üle.
Tasub mäletada enneolematut ülesostmist, mis saatis võimuvahetust 2004.-2005.aastal Tallinnas – puudu olev hääl otsiti üles isegi Madagaskari džunglis ja toodi õigeks ajaks Tallinna. Toona oli see n.ö. lokaalne probleem, sest Eesti oli alles saanud Euroopa Liitu ja meie võitlusvõtted äratasid veel vähe tähelepanu.
Tõejärgne ühiskond
Täna on aga kogu Euroopa Liit revolutsioonilises ehk pehmemalt öeldes – poliitilises või veel pehmemalt - süsteemses kriisis, kus kõik jälgivad kõike ja toimib ka piiriülene solidaarsus ning mõttekaaslaste toetamist peetakse loomulikuks. Erinevus n.ö. tavalise aja poliitilise võitluse ja konkurentsiga võrreldes on aga selles, et sedapuhku keelduvad kaotajad kaotust tunnistamast. Ei tunnista ja kõik! Sest ainult meie oskame valitseda ja teame tõde. Sellest ka mõiste „tõejärgne ühiskond“ – koos meiega oli võimul tõde, mida nüüd enam ei ole.
Lugu jätkub pärast reklaami.
Laias laastus algas see kõik peale Ameerika Ühendriikides, kus juba järgmisel päeval pärast Donald Trumpi võitu 8.novembril 2016 tulid kaotajad tänavatele kisaga – meie seda ei tunnusta! Vastuseis kujunes totaalseks, sest välja toodi ka üliõpilased ja õpilased ning kaasati välismaal olevad samameelsed. Kõike suunas ja õpetas meedia.
Peaarvestus oli selles, et tegelikult oli esialgu Trumpi vastu ka suur osa vabariiklastest, kellele – nagu kogu USA establišmendile oli too võõrkehaks, poliitikasse tulnud matsimaneeridega ärimees, kellest lubati ja loodeti ju 90 päevaga lahti saada. Trumpi-vastane hüsteeria kestis 20.jaanuarini 2017, kui Trump astus ametisse. Nagu teada, maharahunemist paraku ei järgnenud ja USA demokraatidel õnnestus selle lainel novembris 2018 saada enda kontrolli alla USA kongress, ent märtsis 2019 tuli vastasleeril siiski tunnistada (Muelleri komisjoni raport), et Trumpi ametist mahavõtmise plaanid tuleb maha matta. Vabariiklased on aga vahepeal hakanud Trumpi toetama, sest riigi majandusseis on ju paranenud.
Kuigi Ameerikamaal toimunu kirjeldus sai lühike, peaks olema selge, et Eestimaa elab praegu üle täpselt sama – kaotajad ei tunnista võitjaid ja kui USAs on üks mats, siis meil terve matsipartei, mis ei tohtivat võimu juures olla (ehkki nende aatekaaslased on seda isegi Soomes).
Lauluga õigesti mõtlema
Et vastuhakk sellele oleks veenvam, on pea iga nädal juba olemasolevate ühenduste kõrvale loodud üha uusi ja uusi, kes kõik kuulutavad vastuseisu kokku pannud uuele koalitsioonile. Nagu Ameerikas, nii ka Eestis näeb meedia oma rolli ajude õiges suunamises. Seejuures ka rahvuslikust eripärast tulenevaid võtteid kasutades.
Kogu Euroopa käärimist arvestades polnud raske ette näha EKRE edu valimistel ja tuleb nentida, et seda on juba ridamisi üritatud peatada lauludega ehk eestlaste (aga ka lätlaste ja leedulaste) vana salarelvaga. Kui mullu protestis osa rahvast sellega, et sõitis riigi 100. sünnipäeval Lätti ostlema, siis selle aasta 24.veebruaril tehti EKRE traditsioonilisele tõrvikuparaadile ja Tõnis Mägi „Koidule“ vastukaaluks samaaegne kontsert ja valgusshow välisministeeriumi ees.
Kui meenutada, millise kontserdi ja vastukontserdi saatel toimus Eesti presidendi väljavahetamine 2006.aastal ning – üldise hinnangu kohaselt – paremad võitsid, siis polnudki üllatus, et Kaja Kallase võimule pürgimise katsele eelneb väike laulupidu Lauluväljakul.
Äsja ilmnes, et isegi rahvusringhäälingul oli kavas see 14.aprilli laulupidu üle kanda, ent viimasel hetkel mõeldi ümber. Õige ka, sest pole ju raske märgata, et seal ei astu üles mitte kõik tuntud esinejad ja ilmselt pole vajagi öelda – miks?
Lugu jätkub pärast reklaami.
ERRi otsusest ajendatult küsiksingi – ehk oleks teistelgi vastalistel aeg ümber mõelda ja lubada võimu teostama valitsus, kel selleks mandaate jagub ja kelle tugevused ja nõrkused on avalik saladus.
Kuna aeg on eriline, tuleb olla valmis uuteks hinnanguteks kümnetes asjades. Miks mitte alustada tõdemusest, et kui Eesti põhiseaduse tekst lubab koguni kolm valitsust korraga, siis on asi väärt ümbersõnastamist ning selleks saab maksimaalselt kasutada rahvaalgatust, mille uus koalitsioon kavatseb seadustada.
