Autor: Jüri Kallas
Laupäev, 11. jaanuar 2020.
Tundub, et sõna „eestimaalane“ on taas uuele ringile tulnud. Kuidagi liialt sageli hakkab viimase aja meedias silma väljend „eestimaalane“ ning just sõna halvemas tähenduses, ilmetus bürokraatlikus, tänapäeval pigem isegi poliitkorrektses olekus.
https://www.meiemaa.ee/index.p...
Tasub ehk meenutada, et sõna „eestimaalane“ esimene suurem tulemine oli siis, kui me lauldes lehvitasime ja Vene võimu alt vabaks saime. Jah, ma võiksin ka siin öelda delikaatsemalt, et Moskva võim, aga milleks end petta – see oli Vene võim. Sõna „eestimaalane“ hakati kasutama just tol ajal ja otsekui sõnapaari „Eesti(maa) elanik“ sünonüümina, eriti kasutasid seda ametnikud ja avaliku elu tegelased.
Taas selline laisa keele avaldus, et justkui suupärasem, aga samas mõisteid ja mõistmist ähmastav. No ei olnud „eestimaalane“ ju lühem kui „Eesti elanik“, aga võimaldas bürokraatidel, poliitikutel ja avaliku elu tegelastel mitte-eestikeelsetele Eesti elanikele otsekui koduselt külje alla ujuda ning näidata, et ütleja ei tee vahet ja peab kõiki omaks. Mõte ju ilus, kui see poleks olnud sedavõrd libe ja lipitsev.
Jah, ma olen nõus, et inimestel ei peaks igal ajahetkel keele või rahvuse pinnal vahet tegema. Ja ega tehtudki. Eks muukeelsetele võis olukord teistsugune tunduda, et kui sa ikka privilegeeritud kodaniku staatusest teiste ja tavaliste hulka langed, siis võib valus olla küll. Aga teisalt, eristama peab ja iga eristamine pole kohe ka kuri või suisa vaenulik akt.
Eks oma osa segadusse annab ka see, kuidas keegi rahvust defineerib. Eestlased ja eurooplased teevad üldiselt seda keele põhjal, sest rahvusriikide puhul on taoline vahetegemine olemuslik teadvuse nurgakivi. Erinevalt suurtest liitriikidest, kus rahvust määratletakse pigem kui elukohast tingitud kodakondsuslikku seisundit. Eks nii ühel kui ka teisel on omad ajaloolised põhjused ning ei saa väita, et üks on milleski teisest parem.
Paljud vanema põlve inimesed on ise või siis on keegi nende tuttavatest kokku puutunud olukorraga, kus Venemaal keegi ütles, et ta tunneb veel ühte eestlast, et eelmine nädal käis neil kah üks eestlane jne. Või räägiti värskele kutsealusele, et meil siin juba üks eestlane on. Lähemal vaatlusel aga selgus, et tegu oli täiesti umbkeelse Eesti NSV elanikuga. Eestlase seisukohalt ei olnud tegu eestlasega, Venemaa elaniku seisukohalt oli aga tegu just eestlasega.
Kui meil siin 1980-ndate lõpus hakati rääkima eestlastest ja muulastest – pani siis rääkija sellesse võrdlusesse millise mõtte tahes –, leiti sageli, et me teeme taolise võrdlemise-eristamisega kellelegi kuidagi liiga. Või viirastusid hoopis süngemad tondid inimkonna minevikust? Eks inimesi on igasuguseid, aga suures osas pole eestlased sugugi rohkem äärmuslased kui mõni teine rahvas. Pigem siiski vähem. Ütlesid ju needsamad venelased või siis lihtsalt venekeelsed, et eestlased ja üldse Balti riigid on isegi oma natsionalismis kuidagi kultuursemad.
Ja eestlastel pole vaja 80–90-ndate asjus mitte mingit süüd tunda. Kõik (nõukogude) rahvad hakkasid perestroika tuules rohkem mõtlema sellele, mis neid teistest eristab, mis on neile ainuomane, sest siis juba tohtis. Ilmselge, et alguses lendas pendel teise seina ning nii mõnigi olukord kiskus teravaks. Kindlasti oli ka solvumisi, kuid siinmail ainult solvumisi oligi, vägivalda polnud.
Eks sõna „eestimaalane“ sai kõigest mainitust hoogu juurde ja muutus mingil hetkel ametnike ja eriti poliitikute keelel justkui neutraalseks, aga kui mõtlema hakata, siis pigem mittemidagiütlevaks värdkeelendiks. Mäletan, et tol ajal oli keeleinimesi, kes olid antud sõna asjus ikka väga kriitilised. Just seepärast, et sõna muudeti sisulise tähenduseta müraks. Oli ka artikleid, aga kuna tolle aja ajakirjandust digitaliseeritud vabakasutuses pole, siis ei saa ma kontrollida ning seetõttu nimesid ei ütle jne.
Mingi aeg hakkas aga eestlane seisma sirge seljaga, ametnikud ja poliitikud tajusid hoiakute muutumist ning ei pidanud enam vajalikuks vingerdamist sõnaga „eestimaalane“. Eestlased olid olulised, oli kindel Eesti riik jne. Venekeelne häälekas vähemus ka üldiselt lõimus või tegi lihtsalt sobivat nägu. Pronksiööl tuli küll teatav kainenemine ja selgus, et mingit lõimumist pole toimunud ning meie keskel elab päris palju inimesi, kes peavad Eesti riiki oma vaenlaseks ja mingiks ajalooliseks eksituseks, et nn härrasrahva hoiak pole kuhugi kadunud...
Ikka see pentsik segu tagakiusatud vähemuse kiunust ja endise planeedikuuendiku ülbe venekeelse üleolevast hoiakust. Kõik teevad liiga, kõik kiusavad ning eestlased on lihtsalt fašistid. Tunnistan ausalt, et mulle pole oluline, mis rahvusest on inimene. Ka pole minus mingit veneviha, see oleks ka üsna keeruline, kuna ma loen väga palju vene kirjandust ning ma pean seda üldiselt meeldivamaks ja omasemaks kui inglise keeles kirjutatut – kui niimoodi peaks võrdlema.
Samas, kui ma aga loen avaldusi sellest, kuidas fašistlik Eesti siinsele häälekale n-ö vähemusele liiga teeb, siis tekib teatud trots küll. Eesti keelt nad üldiselt oskavad, aga seda, et nad on juba kolmkümmend aastat elanud teises riigis, nad aru saada ei taha, ei vaevu aru saama. Mainiks, et nendesamuste poolt nii palavalt ihaletud Nõukogude Liit ei andnud kellelegi veerandsajandit uute oludega harjumiseks. Transport ette ja sõit riigi kaugematele aladele algas.
Olgu, venekeelse seltskonna trotsist ja ängist võib tegelikult mingil tasandil aru saada, et kas või seesama ülalpool mainitud langemine äravalitute klassist tavaliste inimeste hulka jne. Kuid ma ei kavatse aru saada ja mõista, kui taolist juttu ajavad inimesed, kes kirjade järgi on eestlased. Kuigi, mis siin ikka aru saada – eks võõra ideoloogia kaastöölisi ja kaasajooksikuid on alati olnud. Piisab, kui meenutada omaaegse interrinde eestlasi või siis tänapäeva valgeid, kes palehigis võitlevad küll mustanahaliste, küll islamistide õiguste eest.
Umbes sellest viimasest ja ka tagajalgadele tõusnud poliitkorrektsusest ongi sõna „eestimaalane“ uus tulemine. Ma ei väida, et seda sõna ei tohiks üldse kasutada. Ei, on olukordi, kus antud sõna sobib suurepäraselt. Aga kui ma märkasin eestimaalase kasutamist, siis tegin internetiotsingu ja vaatasin, kuidas seda kasutatakse. Ja sageli oli just nõnda, et öeldi kõigepealt „eestimaalane“ ja siis edasi öeldi kas „eestlane“ või vähemasti mõeldi sellega eestlasi.
Sõna „eestimaalane“ kui sõna „eestlane“ sünonüüm? Jälk ju! Jah, ma tean, et on isikuid, kelle jaoks rahvus on lubamatu igand, sõgedamad isikud suisa võrdsustavad rahvusluse natsismiga – kuid need seisukohad on üldiselt siiski äärmuslikud, kuigi neid teinekord püütakse näidata peavooluna. Kas me tõesti peame minema äärmuslusega kaasa, isegi kui see maskeerib end progressiivse normaalsusena? Ei pea.
Eestlased on ikka veel olemas. Ja kui midagi on olemas, siis tuleb seda ka niimoodi nimetada. Ei pea vingerdama, ei pea võtma mingit vabandavat hoiakut. Kui keegi solvub rahvuse või sõna „eestlane“ peale, siis on see solvuja eralõbu, mitte eestlaste probleem. Jah, solvuja võib tahta meile probleeme tekitada, aga me ei pea seda taolistele ise võimaldama, ise neil nende kiusu kergeks tegema.
Ja nüüd kordame veel kord rõõmsalt ja rahulikult: eestlane ja Eesti elanik.
