Tegelikult on kohti küll, kus õhk on kunstlikult jahutatud, kuid seda aparaati nimetatakse siin pigem õhukonditsioneeriks. Hästi julmalt väänatud võõrsõna, mida õnneks tihti suhu ei pea võtma. Selle asemel on valutum sõna – aken ja vanades majades tema eriti lahe vennas, väike armas õhuaken. Lahtine aken on siinne jahutaja, hädakorral võetakse abiks ventilaator, see propellertiivikutega, mida inglise keele mõjul olin varasemas elus fööniks nimetanud. Eestis on föön hoopis juuksekuivataja.
Lihtne vahvlitops, karamellimaitseline jäätis iirisetäidisega. Iiris ja kommid mis temast valmistatakse on kuldsed ja venivad – inglise keeles toffee.
Kui siin restoranis vett paluda, küsib ettekandja, kas soovid mullidega või ilma ehk gaasiga või gaasita. Mullivee moeks on siingi 1001 lisatud maitset ja vitamiini. Isegi vana hea „Värska“ mineraalvee kõrvale on tekkinud sidruni- ja pohlamaitselised variandid. Coca-Cola ei ole jõudnud seda tuntud kaubamärki veel ära osta, küll aga oli megafirma vaatleja hämmastunud kalja populaarsusest Eesti karastusjookide turul (edu, mida ta alul ajutiseks pidas). Kuid ennäe – aastaid turgu juhtinud Linnusekalja kaubamärk müüdi Coca-Colale 1. juunil 2001.
Maailmavallutaja Nestle omandas möödunud aastal suure osa meie põhjanaabrite Valio jäätisetootmisest. Ei mingit imet, soomlased on suurimad jäätisesööjad Euroopas: 13,5 liitrit inimese kohta aastas ja rootslased on peaaegu sama maiad. Suvel muidugi, kui külmikud õitsevad tuhandest kirevast sordist.
Eestlased on söönud Tallinna Külmhoone valmistatud jäätist aastast 1956; see oli Baltimaade suurim jäätisetootja. Tema uueks esindusnimeks on Premia (Tallinnas on temanimeline Premia jäähall) ning kohalikuks konkurendiks on tõusnud firma nimega Balbiino. Külmikus võitlevad meie tähelepanu eest ka Rootsi Ingmani, Soome Valio ja Leedu Aurumi jäätised.
Jäätiselett on meil karjuvalt kirju. Ma pean silmas individuaalportsu ehk kähkusöödavat väikejäätist, mitte liitristes püttides perejäätiseid. Impulssjäätiste (nagu Balbiino neid nimetab oma interneti kodulehel) ümbrispaberid on muidugi kriiskavad eelkõige laste pärast, aga kas paljud on siis ingliskeelsed turistidest lastele mõeldes? ... Tegelikult on küll ka jäätiseid nimega Väike Tom, Villi, Vaffa, Muhvi, Do Re Mi ja Koolijäätis (Tallinna Külmhoone AS) ning näiteks ka Trull, Yeti, Krossu ja Tops (Balbiino AS).
Kas Bingo, Limbo ja Grosso on eestikeelsed nimed? Muidugi, turundusfirma on kümnesse pannud, kui viieaastane neid hääldada ja meenutada suudab – nad on hoopis jäätisekeelsed. Viieaastane teab üldjuhul ka, kes on Vanilla Ninja ja mis on Kroonika ning rate.ee (tüdrukute ansambel, seltskonnaajakiri ja ülipopulaarne noorte suhtlemise portaal internetis). Kõikidel nendel on ka omanimelised jäätised.
Eks jäätis ole kerglane kaup: kaduv, tihti vedel ja lääge, ning tema jäätisekeelsed nimed vastavad. Pole ilmselt mõtet imestada või ärrituda jäätise üle nimega Crazy Blue, Maxi Top või Jocker (mida see tähendab?). Meil käivad suveti turistid ja neil on käed välja sirutatud; neile tuleb sujuvalt vastu tulla, arvab ilmselt jäätise kõrval ka välismaalaste taldasid lakkuv eestlane.
Saan aru küll, Eesti müüb oma jäätiseid Lätti ja Leetu ning nüüd juba ka Soome; see on uhke saavutus. Vanilla Ninja jäätist müüakse ka Saksamaal, kuna see on eesti tüdrukute bändi koduks. Ja kõikide nende ühine (olgugi et võõras) keel on inglise. Kuid kohalikud jäätised peaksid eelkõige ikka olema meie, oma rahva jaoks, kellel siin praegu palav on! Nad ongi tegelikult põhjamaade jäätistest erinevad, eestlaste maitse kohaselt vähem magusad, kuid E-de rünnakut ei suutnud keegi pidurdada. Võiks öelda, et E-de (ehk keemia) turjal sõitsimegi Euroopasse: nt. paksendaja E440 ja emulgaator E322 koos teiste värvi- ja maitsetugevdajate ja säilitusainetega on uue aja norm. Eestlased siiski väidavad, et kohalikud jäätised on siiani puhtama maitsega kui naabrite importkaup.
Mäletan hästi, kui jäätist müüdi siin veel läikivate ümbrispaberiteta. See ei olnudki nii ammu, 5-6 aasta eest. Toodet kaitses vaid väike paberist litter, mis vahvlist väljaulatuva jäätise otsa kattis. See ilmselt ei olnud kõige hügieenilisem, kuna igaüks võis neid tuutusid haarata, kuid iial ei lähe meelest selle koostise loetelu. Tegemist oli vaarika- või maasikajäätisega ja sellele oli lisatud värvainena peedimahla!
Ega ma ei ole tige. Ilm on uskumatult ilus ja kohutavalt soe, eile sõin jäätist, täna ka, ja kui vanaproua Valgamaal suudab ümbriselt lugeda ja aru saada, millise maiustusega tegu, siis on kõik korras. Et kas on rammus koorejäätis (plombiir) või mahlajää (popsicle), piima-, jogurti- või sherbettjäätis.
Olen siiski vanamoeline. Ma ei vaja kreem-brülee maitselist jäätist, guaraana täidist (energiajookide mõjuaine), Luxery’t ega Super Vivat. Minu esimene tänavune jäätis oli lihtne vahvlitops. Müügiputkast impulsiivselt sõbrannaga ostetud jäätis osutus karamellimaitseliseks ja see jääb minu selle suve lemmikuks. Kroonika jäätis on lihtne vanilli (vaniljemaitseline) tops jõhvikamoosiga, ka väga hea. Ja Koolijäätis on retro – seda valmistati 1980-ndatel ja see on nüüd uuel ringil — tema ümbrisel on äratundmiseks kasutatud tuttavaid endise toote kujunduselemente. Ta on vanilliplombiir apelsiniglasuuriga ehk Põhja-Ameerika creamsicle. Ka minu lapsepõlve jäätis.
