Viimasel ajal on Venemaal elavad juudid korduvalt levitanud rahvusvahelisel tasandil avaldusi, milles on Eestit süüdistatud natsismi mahitamises. Põhjuseks on toodud asjaolu, et Eestis on hakatud püstitama mälestusmärke Waffen-SS vägedes võidelnud eestlastele. Samal ajal süüdistatakse Eesti juute passiivsuses ja nõutakse vastutegutsemist. Meie aga ei taha sekkuda, sest teame paremini, kes on kes. On tekkinud vajadus asjad selgeks rääkida.

Loomulikult on valdava enamiku eurooplaste silmis täheühend SS võrdne saatana sigitisega. Selle märgi all sooritati Teise maailmasõja ajal loendamatuid kuritegusid kõigi rahvaste vastu. On selge, et SS-lased ei võidelnud Euroopa vabaduse eest. Kuid tuleb siiski aru saada, et kõik SS-i mundrit kandnud mehed ei ole natsid. Oli neid, kes sattusid SS-vägedesse hoopis teistel põhjustel.
Eestlased ei ole tegelikult kunagi olnud saksasõbralikud. Kui Saksamaa oleks esimesena okupeerinud Eesti, oleks enamik eestlastest vabatahtlikult nende vastu sõtta läinud. Kuid ajalugu teevad suured riigid, mitte väikesed. Nõukogude Liit ja Saksamaa jagasid Euroopa omavahel ja Balti riigid okupeeris esimesena Punaarmee.
Ühe aasta jooksul suutsid enamlased sooritada neid riikides nii palju kuritegusid, et nii eestlased kui lätlased ja leedulased muutsid meelt ning võtsid sakslasi sõbralikult vastu. Saksamaa ei taastanud Balti riikide sõltumatust ja sakslastest okupandid suhtusid kohalikku elanikkonda samuti üleolevalt, kuid ometi peeti kahest vaenlasest Nõukogude Liitu halvemaks. Paljud eestlased läksid vabatahtlikena politseipataljonidesse, et võidelda Vene vägede vastu. Nad oleksid parema meelega kandnud Eesti vägede mundrit, kuid selle asemel sunniti neile selga võõra SS-vägede oma.

Me ei kahtle, et Eesti SS-leegionis teenisid aatelised ja ausad mehed, kellest enamik oli tegelikult vägivaldselt mobiliseeritud. Nad uskusid, et võitlevad ja surevad oma kodumaa Eesti eest, arvates naiivselt, et kordub ime, mis juhtus 1918. aastal.
Sakslased läksid, venelased olid tulemas, kuid Eesti suutis end iseseisvaks võidelda. Kes võis aimata, et seekord ei otsustanud Eestimaa saatust eestlased ise. See pandi paika Teherani konverentsil ja kinnitati Jaltas. Kaalul oli Euroopa ja kogu maailma tulevik. USA ja Inglismaa ei oleks ilma Nõukogude Liidu abita suutnud Saksamaast ja tema liitlastest jagu saada. Pealegi olevat Stalin lubanud korraldada Balti riikides vabad valimised. Kuidas need kulgesid, on kõigile teada.

Juudi rahva meelsuse selgitamiseks esitaksin mõned andmed meie ajaloost. Juudid pillutati laiali mööda maailma maid kaks tuhat aastat tagasi. Nad õppisid selgeks asukohamaade põhirahvaste keele, võtsid omaks sealsed kombed ja kultuuri. Nad olid igal pool nende riikide lojaalsed kodanikud, kuhu saatus oli nad paisanud. Juudid jagasid kaasmaalastega nii rõõmu kui ka murepäevi.
Eriti head tingimused rahvusvähemustele, sealhulgas ka juutidele, loodi Eesti Vabariigis. Siin vastuvõetud kultuurautonoomia seadus oli ainulaadne kogu maailma ajaloos. Elasime Eestis nagu oma kodus, teiste riikide juutkonnad olid meie peale kadedad.
Olukord muutus kardinaalselt pärast Teise maailmasõja puhkemist ja Eestimaa mitmekordset okupeerimist. Juutide ja eestlaste teed läksid siis lahku. Meil ei olnud valikuvõimalust – me pidime paratamatult võitlema ainult Punaarmee koosseisus. Eestlased võtsid sõjast osa mõlemal vaenupoolel – kes vabatahtlikult, kes vägivaldselt. Kummagi poole mehed sõdisid (enda arvates) eesti rahva vabaduse eest.
Nõukogude võimu tingimustes kulgesid eestlaste ja juutide teed kõrvuti. Mõlemad rahvad kannatasid inimvaenuliku totalitaarse rezhiimi rõhumise all. Kultuuri valdkonnas oli juutide olukord halvem – Eesti NSV oli “võrdväärne” liiduvabariik ja eesti keele kasutamine oli siiski lubatud. Juute NSVLis rahvuseks ei peetud, juudi rahvuskultuuri lausa lämmatati ja nende vaimse eliidi ladvik hukati.

Eesti taasiseseisvumise protsessist võtsid juudid osa väga aktiivselt. Juba 1988. aastal asutati Juudi Kultuuri Selts (esimene rahvuslik organisatsioon kogu Nõukogude Liidu territooriumil). Võeti osa Rahvarinde loomisest, seisti üheskoos Balti ketis, Eesti sõltumatust toetava Rahvuste Foorumi esimene president oli juudi kogukonna esindaja Hagi Šein.
Me oleme Eesti Vabariigi lojaalsed kodanikud ja taunime väljaspool vabariiki elavate juutide sekkumist Eestimaa siseasjadesse.

Keskmõte:
Kui Saksamaa oleks esimesena okupeerinud Eesti, oleks enamik eestlastest vabatahtlikult nende vastu sõtta läinud. Aga ajalugu teevad suured riigid, mitte väikesed.
ELHONEN SAKS
Eesti Vabariigi Valgetähe teenetemärgi kavaler

Märkmed: