25. märtsil möödub 73 aastat Nõukogude okupatsioonivõimu massikuriteost Balti rahvaste vastu. Nõukogude režiim küüditas Eestist vägivaldselt Siberisse üle 20 000 inimese, kolmest Balti riigist kokku üle 90 000 inimese, nende seas palju lapsi ja vanureid. Märtsiküüditamise ohvrite mälestuseks toimus Eesti reedel kommunismiohvrite memoriaalis Maarjamäel mälestustseremoonia.
President Alar Karis pidas tseremoonial kõne, kus ta ütles, et tõde on see, mida kurjus kardab.
Siinkohal presidendi kõne täismahus:
"Leelo Tungal mõistab tabada aja närvi. Ukraina sõja esimesel nädalal kirjutas ta luuletuse, kuidas kurjus laiutab maailma kohal ja õiendab arveid õigega ning võõrast maad endale võtta jälle võib raua ja tulega.
Nii räägib luuletaja Ukrainast, keda tabas Venemaa sõda. Aga me tunneme selles ära enda 20. sajandi. Ka Eesti teab, mida tähendab kurjuse laiutamine, kui näib, et maailma kildhaaval haaravad alatud.
Siin, kommunistliku režiimi ohvrite traagilist teekonda meenutaval mälestusseinal on rohkem kui 22 000 nime. Rohkem kui 22 000 inimest, kes jäidki võõrale maale, kuhu võõras võim nad jõuga viis. Eestis ei jäänud ükski suguvõsa sellest vägivallast puutumata.
Ka minu lähisugulaste hauad on Siberis. Mitmed pereliikmed jõudsid sealt õnneks Eestisse tagasi. Küüditamise ahastust ja küüdiaastate ängi ei unustanud nad kunagi.
Kümned tuhanded kurjuse ohvrid… Miks küll?
Sest nad mäletasid Eesti Vabariiki, mille võõras võim meilt võttis.
Sest nad mäletasid vabadust, millest rääkimise võõras võim keelas.
Sest nad mäletasid oma riigi hümni ja lippu, mida võõras võim unustada käskis.
Sest nad mäletasid, kui uhke tunne oli seista oma kodu lävel, põllu veerel, oma poe uksel, oma vabriku ees. Võõras võim võttis kodud, põllud, poed, vabrikud. Ja hetkega ei olnud sul enam mitte midagi, võibolla isegi ema ja isa.
Võõras võim keelas mäletamise, sest see oli talle ohtlik. Kurjus tahabki, et ajaloost tõde on salatud. Sest kurjus kardab tõde. Ka iseenda kohta. Sellises arguses on põhjus, miks Venemaa võimud sulgesid Nõukogude aja repressioone uuriva ja inimõigusi kaitsva organisatsiooni "Memoriaal".
Niisugusest argusest vaatab vastu võimu nõrkus tunnistada enda minevikku.
Sama näeme praegu Ukrainas. Venemaa tuhandeid ohvreid ja miljoneid põgenikke toonud agressioon oma naaberriigi vastu on rüütatud valede ja väljamõeldud õigustustega. Neile, kes aga tahavad näha, on selge: president Putini sõjal pole õigustust, see on ÜRO põhikirja ja rahvusvahelise õiguse jõhker hülgamine, Ukraina territoriaalse terviklikkuse räige rikkumine.
Lugedes uudiseid Vene armee rünnakute alla jäänud Ukraina linnadest ning naiste ja laste viimisest Venemaale, meenuvad meile Balti riikidele ja paljudele saatusekaaslastele traagilised aastad, ka valus 25. märts 1949. Meenuvad raudteejaamades ootavad küüditusvagunid, kodudest ära viidud ahastuses inimesed ja viltused ristid kusagil kaugel.
Mälestades ja mäletades täna kommunistliku režiimi ohvreid Eestis, mõtleme kaastunde ja murega Venemaa algatatud sõja ohvritele Ukrainas. Ka neile tuhandetele, kes vastu tahtmist viiakse Venemaale.
Kui me räägime kurjusest, mis seda kõike tegi, siis ei saa unustada, et igal kurjusel on inimese nägu. Kuri võib olla režiim, aga kurja teevad inimesed. Need, kes annavad käske ja need, kes käske täidavad.
Nii oli 73 aastat tagasi Eestis, nii on ka praegu Ukrainas.
Langetan pea, mõeldes kõigile kurjuse ohvritele."
Eestis mälestati märtsiküüditamise ohvreid (1)
Eestlased Eestis | 25 Mar 2022 | EWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Eestlased Eestis
TRENDING
