Alates 1992. aastast on fondi abil kodumaale tagasi pöördunud kokku 24.470 isikut, sealhulgas 5755 endise NSV Liidu relvajõududega seotud isikut või nende pereliiget.
Fondi juhatuse esimehe Allan Lahi hinnangul on tagasirände toetamine sügavalt humaanne tegevus. «Vaid viiendik lahkunutest omas Eestis legaalset töökohta, ülejäänud olid pensionärid, töötud, illegaalsed töötajad, lapsed või kinnipidamiskohast vabanenud vangid.»
«Kinnipidamiskohtadest vabanenute kodumaale tagasi aitamine parandab Eesti kriminogeenset olukorda ning võimaldab neil inimestel rebida end lahti halvast minevikust,» ütles Lahi.
Lahi hinnangul võivad Eestis töötuks jäänud isikud leida Venemaa ja SRÜ riikide konkurentsitingimustes märksa kergemini töökoha, samuti on seal kommunaalkulude eest võetav tasu tunduvalt madalam.
Et põhiline osa kodumaale tagasi pöördujatest on töötud ning pensionärid siis on tagasirände toetamine Eestile ka majanduslikult kasulik ning üldiseks tagasirändepoliitika lähtepunktiks peaks olema olla seisukoht, et mitte kellegi soov, kes on otsustanud Eestist naasta oma kodumaale poleks takistatud majanduslike võimaluste või informatsiooni puuduse tõttu, ütles Lahi.
Tema hinnangul on Eestis töötanute ja nüüd lahkujate majanduslik toetamine Eesti moraalseks kohustuseks.