Mul oli hea meel saada infot teie lehe kohta oma kirjatuttavalt, teie kauaaegselt kaastööliselt hr. Vello Helk’ilt. Aga see vahendus on iseenesest ka kurb ühtlasi.
Miks ei liigu siin “kodu-Eestis” teie lehe kohta (laiemalt üldse välis-Eesti meedia kohta) rohkem informatsiooni?
Artikkel: http://www.vabaeestisona.com/i...
See on mul jälle kurb tõdeda, et vaatamata 20 aasta pikkusele just nagu jälle vaba riigi staatusele on vajadus vaba eesti sõna järele siin endiselt aktuaalne, nii nagu see oli ka “raudse eesriide” ajal. Kui tol ajal ahistas meid tõepärase info puudus, siis nüüd ahistab meid rämpsinfo uputus.
Taasvabanemisele järgnenud majanduslik surutis viis lootusrikkalt alustanud juhtivad päevalehed valdavalt välismaalaste omandusse. Nüüd jääb mulje, et uued omanikud tulid siia eeskätt meie arvel raha teenima, eestlaste eksistentsiaalsed probleemid ei ole nende jaoks ei esmane ega ka teisejärguline prioriteet.
Suur raha liigub siia Venemaalt ja selle nimel määrivad nüüd kõikvõimalikud infokanalid koos ekskommunistidest parteiladvikutega meile pähe “multikultuursust”. Ärivabaduse nimel propageeris ja propageerib “isamaalik” valitsus “õhukest riiki”, mis praktikas on viinud riigi administratiivse suutmatuse sellise astmeni, kus on ohtu sattunud selle riigi ülima põhiseadusliku otstarbe realiseerimine; - kindlustada eesti rahvuse kestmine ja jätkusuutlik areng läbi aegade. Tubli peaminister Ansip saab rahvusvahelistelt organisatsioonidelt preemiaid libe-raalse turumajanduse juurutamise eest Eestis, aga pettunud eestlased hääletavad jalgadega ja pagevad siit paremaid elukohti ja teenistust otsima. Eks ka viimase aja skandaalid lausa Riigikogu tasemel äritsemisest Eesti elamislubadega ja kodakondsusega ole ilmekaks näiteks "õhukese riigi" loosungi pahupoolest, aga kahjuks kaugeltki mitte ainsad näited.
Vaba eesti sõna selliste ohtude teadvustamiseks eesti rahvale on siin tänapäeval vaja nagu õhku hingamiseks. Selle nimel kutsun teid üles pidama tihedamat sidet “kodu-Eestiga”, siin ennast aktiivselt reklaamima. Ma loen VES-st huviga teie mõtteid, et ..."Oleks halb, kui väliseesti lehtede potentsiaal sattuks mittehooliva kommertsliku ringkonna kätte, kas nähtaval või vähem läbipaistval kujul. Näiteks sellise isiku või huvigrupi kätte, kes ei juhindu välismaal elavate eestlaste ja kodumaa huvidest. Meie vanavanemad ja vanemad tahtsid, et kogukonna ja kodumaa eluterved huvid oleksid esikohal välismaal ilmuvates eestikeelsetes lehtedes. Kindlasti tahame seda ka meie." Kõlab vägagi aktuaalselt ka tänapäeva Eestis: just sellisete "isikute ja huvigruppide kätte" ... "kes ei juhindu/.../ eestlaste ja kodumaa huvidest" ongi libisenud pea kogu siinne ajakirjandus ja välis-eestlasest kirjasõber kirjutab mulle pettunult, et tema jaoks valitseb siin "paberikorvi demokraatia".
Oleks väga teretulnud, kui välis-eesti ajakirjandus leiaks siit enam rahvuslik-patriootlikult meelestatud kaastöötajaid, veelgi enam aga ehk välis-eestlastest kogenud asjatundjaid siin toimuvat analüüsima eeskätt just Eesti ja eestlaste huvidest lähtudes.
Te kirjutate veel, et ... "Endisel pagulusel on klassikaliselt olnud “oma maailmavaateline mätas”, mille raames on ruumi mitmeteks vaadeteks mõistlikkuse piires. See mätas eksisteerib praegu, seda tuleb püüda kaitsta ja elus hoida. Sellest võib ka kodumaale kasu olla, pluralismi huvides." Annaks Jumal, et suudaksite seda "mätast" kaitsta ja elus hoida! Mitte lihtsalt pluralismi huvides, seda “oma maailmavaateline mätast” on kodumaale lausa eluliselt vaja ka praegu! Mõelgem nendele tohututele intellektuaalsetele kaotustele, mida siinne "diasporaa" sõja läbi kannatas! Kui palju kõige patriootlikumaid sõdurieas mehi langes rinnetel, kui paljud intellektuaalid olid sunnikud põgenema, kui paljud "oma maailmavaatelisele mättale" kindlad hukkusid Siberi vangilaagrites! Pluss veel nüristav ja ahistav intellektuaalne surve noorematele põlvkondadele koos vene võimu kuritegeliku ja silmakirjaliku elustiili eeskujudega immigrantide poolt!
Mitmed tublid välis-eestlased on siia oma ajaloolisele kodumaale naasnud abivalmilt eesti ühiskonda taas üles ehitama ja kahetsus-väärselt pettunud. Nad ei osanud ette näha, kuivõrd sügavalt on kahe põlvkonna jagu okupatsiooniaastaid koos suure hulga sisse toodud venelastega ka eestlaste rahvuslikku eetikat laostanud.
Kindral Einseln on mulle kord avameelselt tunnistanud: “Ma ei tea, keda ma võin siin usaldada ja keda mitte. Teie kõigi kohta on mulle midagi räägitud… mul ei jää muud üle kui usaldada iseenda muljet inimestest…”
Kahjuks osutusid nii tema kui paljude teistegi esmamuljed sageli ekslikuks. Mitte ilmaasjata ei ole meil tarvitusel rahvatarkus, et eestlast ei õpi sa tundma enne, kui oled temaga üheskoos puuda soola ära söönud (s.t. nii kaua koos ühist tööd teinud ja ühist asja ajanud). Rahvuslikke loosungeid on liiga palju ja sageli kuritarvitatud isiklikel karjääri- ja ärieesmärkidel. Meie ühiskond on praegu kahjuks märksa idamaisem, kui paljud Euroopa kultuurriikides elanud välis-eestlased seda uskuda suudavad. Aga inimene on loodud lootma ja uskuma, oma tõekspidamiste eest võitlema kuni surmani. Nii loodan minagi, et kõige kriitilisemas olukorras suudab eesti rahvas end kokku võtta ja ellu jääda. Vabal eesti sõnal on siin ka praegu täita samasugune roll, nagu omal ajal Soome televisioonil aknana Euroopasse läbi raudse eesriide. Ehk aitaks tihedam side kodumaa eestlaskonnaga ja siinne huvitatud lugejaskond siis ka lahendada välis-eesti meedia eksistentsiaalseid muresid, ilma et seejuures oleks vaja karta sõltumatuse kaotamist. Rootsis ilmuvat Rahvuslikku Kontakti saan ma regulaarselt kodumaiselt aadressilt. Kas midagi sarnast oleks mõeldav ka VES-l korraldada?
Soovin teile edu ja kordaminekuid, jätkuvat usku eesti rahva tulevikku, tihedaid kontakte "kodu-eestlastega" ja eelolevaid lootusrikkaid Häid Jõule!
Lugupidamisega:
Risto Tanner
PS: Endast ehk niipalju, et ma olen 70 aastane tagasihoidlike võimete ja saavutustega keskpärane teadustöötaja, elu kitsikuse sunnil pensionile lisaks veel teadustööga palka teenimas, kuni jõudu jätkub ja ära ei aeta.
