«Me palume presidendil rääkida, aga oleks hea, kui Juhan Parts leiaks julgust ja ütleks ka midagi,» märkis Laud, kes ei kiida heaks ei Lihula mälestusmärgi püstitamist ega ka selle «varga kombel, pimeduse varjus» minema viimist.
Valitsuse pressiesindaja teatas eile õhtul pärast kabinetiistungit, et valitsuse esindaja osaleb 1. oktoobrile määratud Klooga mälestusmärgi avamisel igal juhul.
Esialgu olemas eskiis
Kloogast saab esimene Eesti-Ameerika kultuuriväärtuste kaitse ja säilitamise lepingu raames mälestuskiviga tähistatud paik, kus Teise maailmasõja ajal kümneid tuhandeid inimesi surma saadeti.
Järgmised täpselt samasugused 1,2 meetri kõrgused mälestuskivid kerkivad Prantsuse juutide tapmispaigale Metsakalmistule, samuti Ida-Virumaa töölaagrite kunagistesse asupaikadesse Vaivaras, Eredal ja Kiviõlis.
Sambast on esialgu olemas vaid eskiis, mille raiub kivisse skulptor Kaupo Loohein.
Oktoobri esimesel päeval ootab Laudi juhitav juudikogukond, nende seas loodetavasti ka Klooga koonduslaagri ainus elusolev elanik, kunagiste koonduslaagri barakkide asukohale nii riigijuhte kui lihtrahvast, samuti väliskülalisi Austriast, Inglismaalt ja USAst.
Ajaline kokkusattumus
«See lihtsalt langes kokku selle halva ajaga,» lausus Laud, viidates skandaalile, mis puhkes Lihulasse püstitatud SS-mundris sõduriga monumendi ümber. «Ma ei saa öelda, et ma kardan. Ma loodan, et ikkagi kaine mõistus võidab.»
Praegu on Kloogal juba kaks monumenti – üks nõukogudeaegne, hukatute ühishaua kohal, teine arhitekt Rein Luubi poolt Eesti riigi toel 1994. aastal püstitatud.
Uus sammas tuleb ühishauast sada meetrit raudtee poole, kus asusid koonduslaagri barakid. «Meie jaoks on see kivi üldine monument kõigile neile, kes said Eestis hukka Teise maailmasõja jooksul,» ütles Laud.
«Nagu fašism saksa rahvast, tuleks defineerida ja eraldada ka sellised mõisted nagu vene rahvas ja vene kultuur nõukogude võimust ja nõukogude okupatsioonist,» sõnas Laud.
Sotsioloog Andrus Saar leidis, et uute mälestuskivide rajamine lähiajal mõjutab Eesti ühiskonda väga tugevalt ja pingestab võimsalt eri ideoloogiliste seisukohtadega inimeste tundeid.
Saar märkis, et konflikt võib kiskuda ideoloogiliselt pinnalt rahvustevaheliseks.
Saare sõnul on praegu iga kiirelt ette võetud samm vale samm ja üleöö tehtud otsused muudavad asja pigem hullemaks. Saare sõnul aitaks olukorda parandada mälestusmärkide teema mõneks ajaks maha matmine ja seejärel asjade selgeksrääkimine.
«Oleme juba seitse-kaheksa aastat maha maganud – aja, mil oleksime pidanud leidma oma mälestusmärkide ja hinnangute osas konsensuse,» märkis Saar. «Selleks kulub aastaid ja seejärel tuleb meie seisukoht teha selgeks ülejäänud maailmale.»