Tallinna Ülikooli õppejõud ja Emakeele Seltsi liige
„Sellist šanssu ei saa missida,“ teatas Melbourne'is elav Anne, kui läksime kohalike eestlaste seltskonnaga ookeani äärt mööda sõitma. Olen nõus. Tasub tõesti kinni haarata võimalusest veeta aega rahvuskaaslastega teisest maailma otsast. Mul oli rõõm seda teha hiljutistel Emakeele Seltsi korraldatud Austraalia keelepäevadel, kuhu juuli teisel poolel kolleegidega ettekandeid pidama ja inimestega suhtlema sõitsime. Torontos toimus selline keelepäev 18. veebruaril 2008.
Ettekanded eesti keelest ja meelest
Loomulikult tahtsime keelepäevadel rääkida sellest, mis väliseestlastele kõige enam korda läheb. Osa taolisi teemasid pakkusime ise välja, osa lisandus Austraaliast tulnud soovide mõjul. Emakeele Seltsi väliskeelepäevade korraldamise kogemus näitab, et alati tahetakse kuulda värsketest muutus¬test eesti keeles, sestap oli meilgi sellest kaks ettekannet. Mati Erelt rääkis peamiselt eesti lauses toimuvatest nihetest ja Maire Raadik uuemast sõnavarast. Helle Metslang kõrvutas eesti keelt inglise keelega ning seletas, mis teeb indo¬euroopa emakeelega inimese jaoks eesti keele omandamise kergemaks ja mis raskemaks. Leelo Kingisepp tutvustas välis¬õppeks sobivaid eesti keele õppematerjale ning andis üldisi näpunäiteid keeleõpetuse korraldamiseks. Jüri Valge kõneles eesti keele ja eestluse tulevikust ning mina Eesti noorte keele-elust. Seega sai kokku igati sisukas kava, mida võis vähimagi tüdimuseta üha uuesti kuulata ja rääkida, eriti kuna ettekannetele järgnenud küsimused olid iga kord erinevad.
Inimesed
Toredaid inimesi oli rohkem, kui üles lugeda jõuaks. Vähemasti nende kohta, keda oli õnn tundma õppida, võib öelda: armas nagu koaala, vilgas nagu nokkloom, hea nagu Pavlova kook. Mulle isiklikult oli üks selle reisi erilisemaid hetki kohtumine oma vanaisa täditütrega. Marta Jõelaid elab Sydney lähistel Thirlmere’i eesti külas. 23. juulil sai ta 90-aastaseks ja 24. juulil sõitsime sinna keelepäevale, nii et oli tõesti, nagu Helle Metslang külalisi tutvustades ütles: „Annika tuli oma tädi sünnipäevale.“ Ehkki ma pole teda kunagi näinud, vennas¬tusime silmapilkselt. Tegelikult oli see Austraalias üleüldse tavaline, et tuli otsusta¬da kohe, et inimesed on omad ja armsad, sest äraminek hingas kuklasse ja teisiti oleks need ükskord-elus-kohtumised lahjaks jäänud.
Keelepäevad
Lisaks arvukatele lihtsalt toredatele kohtumistele ja koosolemistele Austraalia rahvuskaaslastega pidasime neli keelepäeva: Melbourne’i Eesti Majas, Sydney Eesti Majas, Sydney Eesti kiriku saalis ja Thirlmere’i Eesti külas. Meid oli hoiatatud, et paljud on seoses ESTO ja laulupeoga pikalt Austraaliast ära, mistõttu eriti kuulajaid oodata ei maksa, igasse kohta piisab kindlalt 20 käsilehest. See ennustus osutus pessimistlikuks, inimesi oli kõikjal täpselt nii palju, kui mahtus, huvi ettekannete ja meie vastu oli suur ning vastuvõtt ülimalt soe. Keeleküsimused olid meie kuulajatele olulised, see tuli välja nii ettekannetele järgnenud aruteludest kui ka muudest vestlustest. Ühes kohas tänati meid: „Aitäh, et tulite rääkima meie südame keelest.“ Kõige sagedasem küsimus meile oligi vist „Kuidas meie eesti keel tundub, kas on väga võõrmõjuline?“ ja vastasime ausalt, et on väga hea. Paljudel loomulikult ei ole sama korralik, aga nemad ei küsi ka.
Melbourne'i eestlased võõrustamas keelepäeva külalisi. Foto: Annika Kilgi
Annika Kilgi.