ärileht.ee
Norra ettevõtte Yara Siilinjärvi fosforiidikaevandus ja -tööstus on Soomes tegutsenud juba 1975. aastast. Positiivseid näiteid mujalt meie keskkonnaministeeriumi teatel Eestisse otse üle kanda ei saa, sest olud on erinevad.
Foto: Yara
Eesti maapõu peidab endas fosforiiti, kulda, hõbedat, niklit, tsinki, pliid ja ülikallist molübdeeni sadade miljardite eurode väärtuses.
Geoloogide sõnul on nimetatud maavarade kaevandamise võimalused läbi arutamata, sest ministeerium keeldub Eesti maapõue uurimast.
Keskkonnaministeeriumi teatel on selge, et tehnoloogiat, mis lubaks Eesti fosforiidimaardlaid keskkonda kahjustamata kasutada, ei ole.
Keskkonnaministeerium põlgab ära fosforiidi geoloogilised uuringud, mis sest, et Eesti maapõues olev Euroopa suurim fosforiidivaru ning uraani ja muldmetallide varu on väärt ligikaudu 800 miljardit eurot. Sellise väärtuse pakkus maavaradele Tallinna tehnikaülikooli füüsikalise geoloogia õppetooli juhataja Alvar Soesoo.
16. aprilli Eesti Päevalehes ilmus intervjuu keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannusega. Ajakirjanik küsis ministrilt muu hulgas, miks on ta nii kategooriliselt fosforiidiuuringute vastu.
„Fosforiidi puhul ei tähenda uuringud kabinetitööd, vaid kahte-kolme sügavat puurauku, mis läbivad mitu põhjaveekihti. Kuna pole 100% veendumust, et põhjaveekihid ei segune ega muutu kasutuskõlbmatuks, siis see on põhjus, miks me uuringuid ei luba,” seletas minister.
Ajakirjaniku küsimusele, millest lähtub see veendumus, kui taasiseseisvunud Eestis ei ole keegi kunagi fosforiidiuuringuid teinud, vastas minister: „Me ei saa ju ehku peale ka luba anda, et äkki midagi ei juhtu. Seda ei saa enam taastada või heastada. Just keskkonnakaitse eesmärkidel ei kuulu meie fosforiidivaru kaevandamisele ja seda juba 1990. aastatest.”
TTÜ emeriitprofessor Enno Reinsalu ei oska Pentus-Rosimannuse jutu peale öelda muud, kui et selle taga on ainult päevapoliitika. „Fosforiidiuuringute keelamine ei ole tänapäevastele tehnilistele teadmistele tuginedes millegagi sisuliselt põhjendatud,” on mäeteadlane veendunud.
Sama meelt on ka Alvar Soesoo. „Kui minister räägib kahest-kolmest puuraugust, tahaks appi karjuda. Jutt puuraukude saatuslikust mõjust veekihtidele tähendab, et ilmselt keelatakse peatselt ka uute tarbevee kaevude puurimine. Kaevu jaoks on teinekord samuti vaja teha 100–200 meetri sügavune puurauk,” võrdleb Soesoo. Geoloog ütleb, et teda häiribki kõige rohkem poliitika, et isegi uurida ei tohi. „Iga endast lugupidava riigi esmane kohustus on uurida, kas, mida ja millistes kogustes tema maapõu sisaldab,” leiab Soesoo. „Viimastel aastatel soovisid mitmed välisfirmad uurida Eestis muu hulgas Jõhvi piirkonna arvestatavaid rauamaagi ja sulfiidse maagistumise ilminguid, aga riik ei ole siiani lubanud seda teha. Samauti sooviti uurida graptoliitargilliidi varusid. Seda on meil umbes 70 miljardit tonni. Graptoliitargilliit sisaldab muu hulgas väga hinnalist molübdeeni, tsinki, pliid ja niklit,” loetleb teadlane.
Võtkem naabritest eeskuju
Soesoo märgib, et Rootsi ja Soome on Euroopa Liidu kõige tublimad kaevandusriigid, ent just sinna emigreeruvad paljud meie inimesed. „Sellele on lihtne vastus: kaevandamine ja kaevandatu toodeteks töötlemine on riigi jaoks majanduslikult äärmiselt kasulik tegevus. Välisfirmad tulevad, uurivad, kaevandavad, valmistavad eksporditava kauba. Riiki tekib väga palju uusi töökohti, eelarvesse laekub hulk maksuraha, kaevandust omav vald või lään rikastub, kohalikud elanikud on rahul, sest nende heaolu paraneb,” kirjeldab geoloog asjade käiku meie naaberriikides.
Soesoo on laboris viimase aasta jooksul Eesti fosforiiti uurinud. „See sisaldab väga suures koguses hinnalisi muldmetalle, mõningaid muldmetalle ligikaudu kaks kilogrammi tonni kohta. Geoloogilises mõttes on see suur kogus. Peale selle oleks Eestis fosforiiti loodussõbralik rikastada, kuna erinevalt teiste riikide ladestustest on selle uraanisisaldus väga madal. Siinne fosforiit tuleb ainult liivast puhastada ja seejärel saab sellest juba erinevaid tooteid valmistada,” räägib Soesoo.
Akadeemik Mihkel Veiderma kirjutas 2009. aastal ilmunud mälestusteraamatus „Tagasivaade eluteele”, et fosforiit on üks Eesti tulevikuressursse, kuid tingimusel, et seda ressurssi kasutatakse säästlikult ja kõrgtehnoloogilisel tasemel. „Õige pea on maailmas oodata fosforühendite defitsiiti ja kallinemist. Fosfor on elu tekkeks ja arenguks üks kõige olulisemaid elemente. Olen veendunud, et see küsimus kerkib uuesti esile. Keskkonnatehnoloogiliselt on tänapäeval juba lahendused olemas, paljud probleemid, eelkõige poliitilis-rahvuslikud, mis eksisteerisid fosforiidisõja ajal, on praegu maha võetud.”
Akadeemik Anto Raukas oli teaduste akadeemia akadeemik-sekretär ja lühemat aega asepresidendi kohusetäitja. Tema juhtis ka fosforiidinõukogu. „Olin ka Toolse maardla ekspertkomisjoni esimees. Fosforiidi keskkonnaohutu kaevandamine oli täiesti võimalik juba Nõukogude ajal, kuid me ei tahtnud seda. Leiutati igasuguseid takistusi. Fosforiidisõda oli suuresti luul, sest põhivõitlus toimus tegelikult suletud uste taga. Kui me koos fosforiidiga uurisime ka uraani, ei saanud sellest ju rahvaga avalikult rääkida,” märgib akadeemik.
Kaevandus tuleb niikuinii
Raukas on veendunud, et varem või hiljem hakatakse Eestis niikuinii uuesti fosforiiti kaevandama. „On olemas kolm põhiväetiste rühma: lämmastikväetised, kaaliväetised ja fosforväetised. Nendeta pole tänapäeva põllumajandus võimalik. Praegu tuleb valdav osa fosforväetisi Marokost, mis on ebastabiilne riik ja mille piirid naaberriikidega pole selged. Koola poolsaare apatiidileiukohad on otsakorral. Eestis on Euroopa Liidu suurimad fosforiidileiukohad, mis on hõlpsasti kaevandatavad ja kergesti rikastatavad. Kaevandada saab altmaa ja lahtise kaevandamise teel. Võimalik on kaasnevate maavarade kaevandamine: Toolses olid need tsemendilubjakivi, vähem väärtuslik lubjakivi, kvartsliiv, vähem väärtuslik liiv, glaukoniit ja diktüoneemaargilliit,” kirjeldab Raukas.
Geoloogia vajab reformi
Ka Tallinna tehnikakõrgkooli geoloogiaprofessor Rein Einasto on nii Raukase kui ka Veidermaga ühte meelt. „Geoloogiliste ja mäenduslike eeluuringute põhihäda on see, et Eestis pole riiklikku geoloogiateenistust, nagu see on kõigis teistes arenenud maades. Jätta arendajate kanda väga kulukad maavarade kaevandamise ja ratsionaalse kasutamise uuringud on sügavalt ebaõiglane, see tekitab ettevõtjas mõistetava ootuse need kulutused kiiresti tagasi teenida, elanikes aga sama mõistetava umbusu ja hirmu, et eeluuringuile järgneb sundkäiguna kohe ka kaevandamine,” räägib Einasto.
„Kulukad eeluuringud Eesti maavarade nüüdisaegseid ökosotsiaalseid nõudeid rahuldava kaevandamise ja kasutamise elluviimisel on möödapääsmatud. Tuleb alustada geoloogiareformist: luua riiklik geoloogiateenistus!” kinnitab tippteadlane. Eesti geoloogia selts on üle poole aasta pidanud ministeeriumiga aktiivset võitlust loomaks riiklik geoloogiateenistus. Seni tulemusteta.
Küll aga on Einasto välja kujundanud neli tingimust, mille täitmisel maavarade uurimine ja kaevandamine on üldse võimalik. „Esiteks on fosforiit nagu teisedki loodusvarad üldrahvalik omand ehk rahvuslik rikkus, mille kasutamisest saadav tulu peab õiglaselt jõudma iga Eestimaa inimeseni. Seni pole seda toimunud, kasum läheb väheste valdusse. Kuni riigikogu ei võta vastu vastavat seadust üldrahvaliku omandi kasutamisest saadava tulu õiglase jaotamise kohta, ei saa jutukski tulla mingi maavara suurejooneline kaevandamine,” räägib Einasto.
Keskkonda peab hoidma
Teiseks tuleb elukeskkond, eeskätt Pandivere – Eesti suurim põhjavee looduslik maa-alune hoidla ja parim põllumaa – puutumatuna käigus hoida. „Kuni põhimõte, et kõik maa all toimetatav ei muuda märgatavalt maapealse elu kvaliteeti, ei ole reaalselt ellu viidav ega ole tagatud „pehme” kaevandamine põhjavee taset alandamata, pudedates varisevates liivakivides ära hoitud maapinna vajumine täitmisel tarduva ja kivistuva seguga, on kaevandamine kuritegelik.” ütleb Einasto.
Kolmandaks tuleb rakendada kõigi kasulike maarete kompleksse kaevandamise ja kasutamise nõue. Ja neljandaks: „Niikaua, kuni pole ellu viidav kasumlikkuse nõue, kui kõik loetletud vajalikud sotsiaalsed, keskkondlikud ja tehnoloogilised nüüdisaegsed ökosotsiaalse majandamise nõuded on kasutusele võetud, läheb toodang nii kalliks, et ei leia turgu,” lõpetab Einasto. Tema noorem kolleeg, Tartu ülikooli arendusprorektor geoloog Erik Puura kirjutas 11. aprillil Sirbis, et riigi ja valitsuse valik on, kas jätta fosforiit ja muud võimalikud maavarad, näiteks haruldasi metalle sisaldav diktüoneemaargilliit, tabuteemaks või käivitada uuringud. „Kõige suuremaks kurioosumiks tuleb lugeda arusaama, et tänapäevasel tasemel Eesti aluspõhja geoloogilised uuringud kahjustavad olulisel määral põhjavett. Sellega samaväärne oletus on, et arstid jätavad pärast operatsiooni haava sulgemata. Miks aga ei usaldata vastava eriharidusega eksperte või nende käest lihtsalt ei küsita, sellele loodusteaduste õppejõud vastata ei oska. Saab vaid tõdeda, et fosforiit on ühiskonnas tabuteema ja uuringute ohtlikkusele viitamine on otsitud põhjus,” nendib Puura.
Ta imestab ka, et põlevkivi ei ole tabuteema, fosforiit aga on, kuigi geoloogilises mõttes on lasundid sarnased. „Põlevkivi kaevandame igas tunnis – 24 tundi ööpäevas – pooleteise korvpalliväljaku suurusel alal, fosforiidi puhul keelame rajada uuringupuurauke, mille tavapindala on 92 cm2 (tavalise kruusi pindalaga auk) ning mis pärast manteldatakse või tamponeeritakse, nii et põhjavesi ohustatud ei ole. Viitamine nõukogudeaegsele praktikale, kui uuringupuuraugud sulgemata jäeti, on kohatu,” rõhutab Puura.
Ärilehele ütles Erik Puura, et Eesti peaks oskama oma loodusvarasid adekvaatselt hinnata. „Ainus võimalus selleks on neid, nende võimalikku kasutamist ning keskkonnamõjusid järjepidevalt uurida, sealhulgas teada ja arendada kõige kaasaegsemaid keskkonnatehnoloogilisi lahendusi. Meie võimalus on kas usaldada täielikult ettevõtteid, lasta uuringud teha riigil või leida vahepealne variant, püüda teha seda koostöös,” räägib Puura.
„Kõige rumalam tegevus aga on nüüd, kui Euroopa Liidu vahenditega on meile loodud kõrgetasemeline aparatuurne baas ning oleme tugevalt arendanud oma oskusteavet, lihtsalt istuda ja mitte midagi teha. Eesti vajab loodusvarade uuringute programmi,” rõhutab Tartu ülikooli arendusprorektor.
Mis on fosforiit?
Eesti maapõues paiknev fosforiit on liivakivi, mis sisaldab hulgaliselt fossiile – fosfaatse kojaga lukuta brahhiopoode, mis ladestusid ürgses rannavööndis vara-ordoviitsiumi ajastul (488–472 miljonit aastat tagasi). Koos kaht tüüpi põlevkividega (kukersiit ja graptoliitargilliit), kambriumi savidega, glaukoniitliivakiviga ja loomulikult meie rahvuskivi paekiviga moodustab fosforiit Põhja-Eesti aluspõhja. Fosforiidi õhukesed, kuni meetripaksused lasundid on Tallinnast idas Maardus, Valklas ja Tsitres, kuni kolme meetrine lade on Kundast lõunas, Toolse leiukohas ja Ida-Virumaa põhjaosas kuni Narvani, kuni kümnemeetrine kihind on Rakverest kagus Kabala leiukohas.
Kommentaar
Fosforiiti ei saa kaevandada
Rein Raudsep
keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse nõunik
Eestis fosforiidi kaevandamise puhul häid keskkonnamõju leevendavaid tehnoloogilisi lahendusi ei ole. Seega jääb endiselt ohtlikuks nendest maardlatest fosforiidi kaevandamise suur negatiivne keskkonnamõju.
Kaevandamine võib tingida osa pinnaveekogude kuivamist ja laialdase põhjaveetaseme alanduslehtri. Avakaevandamisel Toolses on suurim oht, kui fosforiidikihi peal lasuvat diktüoneemaargilliiti (tuntud ka kui diktüoneemakilt) ei kasutata ja see viiakse puistangutesse. Õhu juurdepääsul võib argilliit puistangutes süttida ning see põhjustab ulatuslikku välisõhu ja vee reostust.
Väljapääs saab olla ainult diktüoneemaargilliidi täielikus kasutamises või selle spetsiaalses matmises. Selline meetod on Maardus välja töötatud ja katsetatud, kuid seni ei ole täielikult rahuldavat tulemust saadud.
Eriti terav olukord tekiks Rakvere fosforiidimaardla kasutuselevõtuga. Rakvere maardla paikneb Pandivere kõrgustikul ja selle jalamil. Pandivere kõrgustik on paljude jõgede ja põhjaveekihtide toiteala. Sealse fosforiidi kaevandamisel tekitatav põhjaveetaseme alanduslehter kuivendaks piirkonna veekogud ja hävitaks mitu põhjaveekihti. Selle protsessi tulemusel häviks suur osa elusloodusest.
Sotsiaalsed faktorid oleksid Toolse ja Rakvere fosforiidimaardla kasutuselevõtu puhul ülitähtsad. Kaevandus(t)e rajamine tingiks väga tugeva mõju elanikkonnale. Palju perekondi oleks suurte kaevanduste rajamisest häiritud: keskkonnaalaste faktorite mõju elukvaliteedile, muutused maakasutuses jne. Väga tähtis selles on asjaolu, et nii Toolse kui ka Rakvere fosforiidimaardla asuvad tiheda inimasustusega piirkonnas.
Viru Keemia Grupi uuring näitab suurt tulusust
Viru Keemia Grupp tellis uuringu, et selgitada välja, kas Eestis on üldse majanduslikult mõttekas fosforiiti kaevandada ja töödelda. Selgub, et on. Ernst & Young Baltic analüüsis fosforiidi kasutuselevõtu makromajanduslikke mõjusid ehk nelja peamist muutujat: sisemajanduse kogutoodang (SKT), tööhõive, riigi tulud (maksu- ja keskkonnatasude tulud) ja väliskaubandus. Analüüsiti nii otsest kui ka kaudset mõju.
Luubi alla võeti kaks võimalikku stsenaariumi. Esiteks fosforiidist liiva eemaldamisega puhta (31% P2O5 sisaldusega) karbimassi ehk fosforiidi kontsentraadi saamine ja teiseks maailmas levinuima fosforväetise, liitväetise diammooniumfosfaadi (DAP) tootmine. Kaevandamise ja töötlemise koguseks arvestati neli miljonit tonni aastas.
Ojamaa põlevkivikaevanduse kaevemaht on 2,8 miljonit tonni aastas (3,6 miljonit tonni koos aherainega) ja Estonia kaevanduses kuus–seitse miljonit tonni põlevkivi aastas.
Peamised tulemused esimese stsenaariumi puhul: mõju SKT-le +0,8%; tööhõive +2114 töökohta; maksutulu riigile 52 miljonit ja eksport 147 miljonit eurot aastas. Investeeringumaht 198 miljonit eurot.
Teise stsenaariumi puhul: mõju SKT-le +1,1%; tööhõive +2760 töökohta; maksutulu riigile 69 miljonit eurot ja eksport 218 miljonit eurot aastas. Investeeringumaht 782 miljonit eurot. Ligi kolm miljonit eurot aastas keskkonnatasusid laekuks kaevanduse asukoha omavalitsuse eelarvesse.
