Suured laevad Tallinna sadamas. Peale reisijate ja kauba võib mõni tuua ka
reostusohtlikku kraami.
Foto: Üllas Linder
reostusohtlikku kraami.
Foto: Üllas Linder
Laeva arestimisel mängis tähtsat rolli Greenpeace’i rahvusvaheline seltskond, kes tuli Paldiski sadamasse mürgilaeva vastu protestima. Eesti võimud olid algul protestijate suhtes väga tõrjuvalt meelestatud, kuid lõpuks said võõrad oma tahtmise.
Eesti ja Elevandiluurannik
Eesti ootab veel oktoobris tähtsaid külalisi – Suurbritannia kuningannat Elizabeth II ja Ameerika Ühendriikide presidenti George W. Bushi. Ettevalmistused käivad täie hooga.
Tänu mürgilaevale on Eestisse tulemas või on ajalehe ilmumise ajaks juba kohale jõudnud ka Elevandiluuranniku delegatsioon. Muiata pole siin midagi, sest seda riiki tabas tõeline tragöödia – seitse inimest on surnud ja 70.000 sai kahjustusi. Eesti pääses üle noatera väga ohtlike jäätmete oma maale lubamisest. Nii ei ole meil põhjust kauge mustanahalise rahva ees nina püsti ajada.
Eesti kui prügimägi
Pärast Eesti taasiseseisvumist tekitas suurt kära keegi ärimees, kes vedas siia laevatäie vanu autokumme. Eestis oli tõsine kütusepuudus ja ärimees olevat kuskilt lugenud, et autokumme saab elektrijaamade kütteks kasutada. Elektritootjad kummidest huvitatud ei olnud ja jäigi selgusetuks, kas tegemist oli naiivse või kavala ärimehega. Võib-olla talle hoopis maksti selle eest, et ta mõnelt keskkonna suhtes tundlikumalt maalt prügimäe tühjaks viis?
Alles käesoleval aastal avastati ühelt Eesti looduskaitsealalt autokoormatäis arvutiekraane, millel soomekeelsed märgised peal. Jälle jäi lahtiseks, kas tegemist oli äpardunud ärimehega, kes lõpuks kasutu kraami metsa alla viis või tõi ta teadlikult Soomest Eestisse prahti.
Kõik Eesti elanikud ei ole veel tundlikud keskkonna suhtes. Metsaalused veetakse prahti täis, sest see on odavam kui prügifirma kasutamine. Ka suuri keskkonnaprojekte teostatakse meil enamasti Euroopa Liidu raha eest. Tõsi, meie oma rahakott jääks nende jaoks liiga kõhnaks.
Nii võis ka Probo Koala Eestit sobivaks prügimäeks pidada. Kahju, et meil niisugune kuulsus on. Niisuguste ärimeeste südametunnistusest pole aga üldse mõtet rääkida.
Suur äri
Prahimajandus on tänapäeval suur äri. Kirjutasin kord Valgamaa lehes ühest prügifirmast. Leht sai vaevalt ilmuda, kui toimetusse tuli spetsiaalselt Valka sõitnud teise prügifirma tähtis tegelane, kes soovis väga, et ka nende firmast artikkel tuleks. Käis võitlus selle nimel, kes rahva prügi endale saab. Siis sain ka kuulda, kui kaugele prügi ümbertöötlemiseks või pärast töötlemist viiakse. Nimetati näiteks Hiinat.
Varem oli igal linnal oma prügimägi. Nüüd tahetakse kogu Eesti prügi kokku vedada vaid paarile hästi suurele mäele. Selliste loomisel on peaaegu alati takistuseks kohalikud elanikud, kes firmade juttu keskkonnasäästlikust töötlemisest ja ladustamisest tõsiselt võtta ei taha. Väikesed prügimäed ju haisesid kõvasti, meelitasid kohale linde, närilisi ja ka prügis tuhnimisest elatuvaid kodutuid.
Kas Eesti võiks teenida ka välismaiste ohtlike jäätmete töötlemise pealt? Ehitataks mingid tehased ja Probo Koala ja teised sellised laevad tooksid ametlikult oma surmalasti meile kahjutuks teha. See oleks täiesti võimalik, aga ehk jääb see äriidee meie maal siiski teostamata. Meil omal rämpsu küll, pole teiste oma siia vaja.
Äärmuslased on kasulikud
Kuidas suhtuda niisugustesse organisatsioonidesse nagu Greenpeace? Eesti ajakirjandus on neid ka mürkrohelisteks nimetanud. Eks nad äärmuslased ole, aga sel korral oli neil õigus.
Äärmuslastel ongi sageli õigus. Nad näevad mingit probleemi ja toovad selle teravalt esile. Nende häda on lihtsalt selles, et nad peale oma probleemi muud midagi eriti ei märka.
Seega tasub tähele panna, mida äärmuslased ütlevad, sest nad leiavad valusad kohad üles. Aga ravima peaks neid kohti juba normaalse ellusuhtumisega inimesed, muidu muutubki elu äärmuslikuks.
