Ahto Lobjakas, Brüssel
EL ja Venemaa allkirjastavad teisipäeval ühisavalduse, mis muu hulgas sisaldab viite vähemustele Eestis ja Lätis, kumbagi riiki küll otseselt nimetamata. Allpool veidi sellest, mis kaalul.

Kuigi samal kohtumisel allkirjastatakse ka üks protokoll, on seekord määrav avaldus. Protokoll lihtsalt laiendab uutele EL-i liikmetele EL–Vene partnerlusleppe, seda ei juhtu aga ilma ühisavalduseta Venemaa laienemisega seotud muredest.

Mida see kõik tähendab? Esiteks klassikalist diplomaatilist tagasilööki Eesti valitsuse jaoks. Valitsus tahtis ühte (vähemusteviite ärajäämist), kuid peab asjaolude survel leppima teisega (viide vähemustele tuleb).

Viite vältimine polnud realistlikult ei Eesti ega Läti võimuses. Selle hinnaks oleks olnud EL–Venemaa suhete rikkumine mastaabis, millega ülejäänud EL oleks vaevalt nõustunud. Pigem oleks sellisel juhul käiku läinud poliitiliselt vaid veidi kergemini aktsepteeritav lahendus Eestit ja Lätit lihtsalt ignoreerida.

Üks strateegia viib sihile

Kui Eesti valitsus oleks võinud midagi vältida, siis on see vankumine eri strateegiate vahel. Algul domineeris pragmatism, siis lülituti Läti järel karmimale reÏiimile. Karm reÏiim võib olla sisepoliitiliselt vajalik, kuid maksab samavõrra välispoliitiliselt punkte EL-is, seda ilma igasuguse võiduvõimaluseta.

Olukorda ei parandanud asjaolu, et välisminister jätkas samal ajal kampaaniat Euroopa Nõukogu juhi kohale. Samavõrra ei parandanud asju ka teema tõstatumine europarlamendi valimiste kontekstis.

Teiseks on toimunu õppetund Eestile laiemalt. Tuleb harjuda mõttega, et EL-iga (ega NATO-ga) liitumine ei tähenda lihtsalt enda murede kurtmiseks suurema ruupori saamist. EL-il ja NATO-l ning nende liikmetel on omad huvid ja suhted, mida mõnikord iseloomustab meile vähesobiv dünaamika. Sellega tuleb aga aeg-ajalt leppida ja kaasa noogutada, et mujal ka meiega kaasa noogutataks.

Olulisim on stabiilsus

Kõik see ei ole tingimata halb, kui juhtunust õppida. Üks õppetund on, et Eestis domineeriv maailmapilt vähemuste osas on sama kauge EL-i keskmisest, kui ta on seda Venemaa soovidest.

On oluline kummutada väär-arusaam, et viide muulastele EL–Vene avalduses võrduks tõdemusega, et neid Eestis diskrimineeritakse. Viide jääb täielikult EL-i seniste positsioonide piiridesse. Et muulasi Eestis ei diskrimineerita, on EL-i ametlik positsioon olnud aastaid. Samas on Euroopa Komisjon oma iga-aastastes eduaruannetes ammu ja regulaarselt nõudnud vähemuste integratsiooni kiirendamist.

Mis EL-i jaoks maksab üle kõige, on stabiilsus. Ilma stabiilsuseta jääb muust olulisest – esmalt heaolust – vähe järele. Vaadakem, mis toimub praegu paralleelselt Küprosel. Kuigi “Türgi vabariiki” Põhja-Küprosel ei tunnusta keegi peale Türgi enda, kes on sinna saatnud ka oma sõja- väe, ei säästa Brüssel jõudu saare taasühendamiseks.

See kõik ei pruugi Eestile meeldida, kuid just sellise liiduga ühineti.

Jääb üldisem küsimus sellest, mis saab edasi. Eesti jaoks ebameeldivaim on asjaolu, et vähemusi on märgitud dokumendis, millel on Venemaa allkiri. Loodud on pretsedent, mis ilmselt leiab Moskva poolt kasutamist edaspidigi. Samas on tegemist vaid sümboolse kaotusega. Mingeid jõustamismehhanisme avaldusel pole ning teema neutraliseerimiseks edaspidi tuleb Eestil vähemused avaliku tähelepanu alt lihtsalt eemal hoida.

Märkmed: