Karli Suvisild
Toimetas:
Ragnar Teeveer
Eestlane Austraalias: põletava päikese käes põõsastelt koore mahakraapimine polnud päris see, mida alguses ette kujutasime
Karli SuvisildErakogu
Võtsime kätte ja sõitsime sõbraga Austraaliasse. Nii nagu enamik eestlasi, läksime ka meie seiklusi otsima. Loomulikult teadsime, et ega see odav lõbu pole ning lisaks lõbule tuleb meil hakata mehemoodi tööd rabama. "Pole probleem," ütles sõber enne reisi.
Meil vedas, kuna Austraalias ootas meid ees sõbranna, kelle juures saime kaks esimest nädalat elada ja kes tegi meile selgeks, kuidas asjad sellel mandril tegelikult käivad. Mingit eeltööd polnud me ju teinud ja tagantjärele võin suht kindlalt öelda, et ilma kohaliku sõbrata oleksime parajas hädas olnud.
Reklaam
Selleks, et üldse tööle saada, tegime omale kohe maksuameti jaoks Tax File numbrid ja pangakontod ning valisime omale pensionifondid, et pärast ei peaks hakkama kümnest erinevast fondist raha tagasi küsima. Igal pool oli ka aadressi vaja, nii et lisaks rahale, mis me sõbra juures elades kokku hoidsime, saime ka tema aadressi kasutada. Olen kuulnud, et tegelikult saab vajadusel ka täitsa suvalist aadressi kasutada.
Kahepeale oli meil kaasas umbes 4000 eurot, mis Eestis võib olla suur raha, kuid kindlasti mitte Austraalias. Kohe alguses oli selge, et linnas on elu kallis ning palgad väiksed. Otsustasime minna kuskile farmi tööle, elada kasvõi telgis ja koguda veidi raha juurde.
Ringiliikumiseks ostsime auto, Ford Falconi, mis maksis 1300 dollarit ja liikus ausõna peal. Ost õnnestus alles teisel katsel. Esimese auto ostmisel saime 200 dollari eest tünga ning ootame tänaseni oma "ettemaksu" tagasi.
Loe veel:
Eestlane Soomes: negatiivne suhtumine muutub, kui nähakse, et oskad keelt (62) 19. detsember 2014
Ehitaja: igal objektil, kus ma olen Soomes käinud, on just eestlased need, kes ei saa ohutusnõuetest aru! (81) 16. detsember 2014
Kuigi enda arvates olime tugevad Eesti poisid, keda kõik Austraalia farmid pikisilmi ootavad, siis austraallased päris nii ei arvanud. 30-kraadise päikese käes viinamarjapõõsastelt koore mahakraapimine polnud päris see, mida alguses ette kujutasime. Ja veel millise palga eest!
Aja möödudes saime muidugi teada, kuidas leida selliseid töökohti, kus eluisu alles jääks ning lisaks tööle saaks ka veidi lõbutseda. Sellepärast me ju üldse sinna läksimegi!
Igas väikses linnas käisime kõigepealt kohaliku raamatukogutädi juures – nemad teavad alati kogu kohalikku elu: kes kus kellega käib ja mis tööd sealkandis pakkuda on. Lisaks on neil alati aega sinuga rääkida.
Väga kasulik oli läbi käia ka kohalikest Manpoweri büroodest. Mõnikord seisime kolm päeva jutti ukse taga, aga vähemalt neljandaks päevaks oli töökoht olemas. Meile töökoha vahendus midagi ei maksnud – kogu palga ja maksude majandamine käis samuti läbi nende büroode ning palga maksis meile välja büroo, mitte farmer.
Tööriiete ostmiseks meil raha polnud – saime kogu vajaliku varustuse kohaliku kiriku Humanast.
Mõnikord vedas, kui sattusid backpackerite kämpingus kokku teistega, kes oskasid soovitada töökohti ja teadsid, kellelt mida küsida tuleb. Nii sõitsime ühe soovituse peale 1500 kilomeetri kaugusele suvalisse baari ja tüütasime tund aega ühte kohalikku, kuni saime töökohad pärlikasvanduses.
Panime sinna sõitmiseks kogu palga bensiini alla, kuid risk tasus ära, sest palk oli hea, söök oli tasuta ning elukoht oli vaheldumisi merel ja maalilisel üksikul saarel. Kui me poleks seda töökohta saanud, siis tõenäoliselt ma seda reisi nii positiivsete tunnetega ei meenutaks.
Kahe aasta jooksul sõitsime kaks korda ümber Austraalia ja töötasime väga erinevates farmides nii koristajate kui ka töödejuhatajatena. Valikute põhiline tingimus oli see, et lisaks palgale pakutaks tasuta elukohta ja süüa. Ainult nii oli mõeldav, et saaksime peale töörabamise midagi muud ka teha.
Olen kuulnud, et paljud on üsna kiirelt alla andnud ning tühjade taskutega Austraaliast koju tagasi lennanud. Järjekindlus on seal töökoha leidmisel väga oluline – ole hommikul esimesena ukse taga ja ära anna alla. Olen elanud ja töötanud mitmetes riikides ning võin öelda, et kui tunned kohalikke reegleid ja oskad keelt, siis võib igas paigas oma tööd nautida.
Sotsiaalministeeriumi kampaania "Kui välisriiki, siis targalt!" hoiatab ja nõustab välismaale tööle minevaid inimesi. 2013. aasta andmetel tegi üle 50 000 tööealise Eesti inimese vastavaid ettevalmistusi kindla sooviga asuda tööle välismaal. Käesoleva aasta septembris Tallinna sadamas läbi viidud küsitlustest selgus, et iga neljas välismaal töötanud inimene on palga, töövahenduse, elukoha või töötingimustega ühel või teisel moel petta saanud. Hea lugeja, kui oled isegi välismaal töötanud, siis jaga oma kogemusi teistega! Anna teada, kuidas hakkama saada! Jutusta oma lugu ja anna nõu aadressil !
