Cefer Memmedov: Eestlased Aserbaidzhaanis XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algul. Kirjastus Ilo, 2007. 94 lk. Käesoleva aasta kevadel, 28. mail, tähistas Aserbaidzhaani Vabariik oma 90. sünnipäeva. Tallinna aserbaidzhaani kogukond tähistas seda sündmust vastuvõtuga Tallinna Raekojas. Koos abikaasaga oli meil võimalus sellel üritusel viibida. Täiesti juhuslikult kohtasin seal aserbaidzhaani kirjanikku Cefer Memmedovit, kes valdab head eesti keelt ja kelle sulest on ilmunud käesolev teos. Vastuvõtul toimus autori eestikeelse tõlke presentatsioon. Raamat ilmus venekeelsena 2005. a. Bakuus. Kirjanikul oli hea meel kinkida oma uurimistöö Tartu College Estonian Studies raamatukogule.
Cefer Memmedov on sündinud 1960. a. Aserbaidzhaanis, lõpetanud 1989. a. Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonna ning tegeleb alates 1999. aastast teadusliku uurimistööga, olles pühendunud Aserbaidzhaani ja Eesti vaheliste kultuuriliste ja poliitiliste sidemete tundmaõppimisele.
Kirjaniku väitel on eestlaste väljarännet Aserbaidzhaani varem küll käsitletud, kuid mitte põhjalikult uuritud. Autor on püüdnud leida ühiseid jooni Eesti ja Aserbaidzhaani ajaloolises saatuses. Mõlemad olid tsaari-Venemaa äärealad, mis lõid lahku Vene impeeriumist ja saavutasid riikliku iseseisvuse tunnustamise Pariisi rahukonverentsil. Aserbaidzhaani Vabariik kuulutas välja iseseisvuse 28. mail 1918, kuid kaotas omariikluse juba 1921. a. Taga-Kaukaasia Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi loomise tulemusena. Eesti Vabadussõjas kättevõidetud Eesti Vabariigil oli rohkem õnne – iseseisvus kestis üle 20 aasta.
Kirjanik on seadnud oma uurimuse eesmärgiks tundma õppida eestlaste elu ja tegevust Aserbaidzhaanis 19. ja 20. saj. vahetusel, samuti kahe riigi suhete arengut. Töö rajaneb mitmesugustes arhiivifondides leidunud rohketel faktilistel materjalidel.
Autor annab lühikese ajaloolise ülevaate eestlaste väljarände põhjustest Kaukaasia regiooni, esialgsetest kohanemisraskustest ja toimetulekust. Erilise tähelepanu osaliseks saab Bakuu Eesti Seltsi loomine. Seltsi eesmärgiks oli Bakuus ja selle ümbruses asuvate eestlaste kultuuriliste ja majanduslike vajaduste rahuldamine ning materiaalse abi andmine olmeraskustes perekondadele.
Raamatus on ära toodud seltsi põhikiri, tegevusprogramm, liikmeskond, juhtivate organite esimene koosseis ja muud huvitavat. Liikmete nimekiri alates 1910 kuni 1920 on põhjalik. Huvitav on lugeda seltsi liikmete elukutseid – rätsepad, mehhaanikud, laevakaptenid, naftatöösturid, voorimehed jne. Järgneb põhjalik ülevaade Bakuu Eesti Seltsi tegevusest – loodi laulukoor ja näitetrupp, korraldati jõulupidusid ja muusikaõhtuid ning muid kultuuriüritusi. Asutati Seltsi raamatukogu ja lugemistuba. Selts tegeles ka heategevusega. Näiteks eraldati raha Tartus olevale Eesti Rahva Muuseumile rahvalaulude kogumiseks ning abistati raskustes olevaid Bakuu eestlasi. Bakuu Eesti Seltsil olid tihedad sidemed iseseisva Eestiga.
Viimane peatükk on pühendatud Aserbaidzhaani-Eesti suhetele 20. saj. alguses. Esimeseks eesti konsuliks Bakuus määrati 1920. a. juunis Robert Puur, tuntud Bakuu Eesti Seltsi esimees. Tema andmetel 30. juunist 1920 elas Aserbaidzhaanis 600 eestlast. Pärast Aserbaidzaani omariikluse kaotust 1921 katkestati kahe riigi diplomaatilised suhted. 1920. a. sai võimalikuks Eesti kodakondsusse opteerimine ja algas tagasiränne kodumaale. 1926. aastaks kahanes eestlaste arv 168-le.
Pärast mõlema riigi taasiseseisvumist on Eesti Vabariigi ja Aserbaidzhaani Vabariigi vahel loodud tihedad majanduslikud ja kultuurilised sidemed.
Käesolev uurimus on suurepäraseks lisaks varem ilmunud teostele eestlaste asundustest laias maailmas. Raamatut võib laenutada Tartu College Estonian Studies raamatukogust.
