Eestlane hindab raamatut kõrgelt. Ja seda juba mitusada aastat. Vanima säilinud eestikeelse trükise 11 katkendlikku lehte avastas 1929. aastal Eestimaa Kirjanduse Ühingu raamatukoguhoidja Helmuth Weiss ühe koguteose vasikanahast kaane täitematerjali hulgast. Nagu teame, oli tegemist oli 1535. aastal trükitud Simon Wanradti ja Johann Koelli luterliku katekismuse osaga, mis oli esimene eestikeelne kooliraamat. Kas pole tähelepanuväärne — esimene eestikeelne raamat oli kooliraamat, mitte mõni halearmas romaanikene või niisama tühja-tähja hulka arvatav trükis. Esimene trükikoda asutati Tartus 1631. aastal ülikooli trükikojana. Ja sellest ajast alates on eestlased kirjutanud, andnud välja ja lugenud raamatuid. Kirjaoskaja eestlase lugemisnälga kustutasid algul kalendrid, millest võis lugeda loodusest, ajaloost, erakordsetest sündmustest, aga seal oli ka praktilisi nõuandeid ja isegi luuletusi.
Tähtsal kohal oli õppekirjanduse avaldamine. Mis eriti märkimisväärne — lugema ja kirjutama pidi õppima ka talupoja laps.
Selline on 467-aastase eesti raamatu sünnilugu. Tänases Eestis on üle 300 kirjastuse, kes annavad välja väga erinevaid raamatuid. Statistika kohaselt ilmub Eestis iga päev 10 raamatut, mis on kahtlemata muljetavaldav näitaja. Igas eesti kodus, olgu need kodumaal või võõrsil, on raamatud aukohal.
Okupatsiooniajal trükiti Eestis raamatuid tohututes tiraazhides. On meeles, et „Varamu“ kirjandusklassika sarjas ilmusid raamatud 60.000-lises trükiarvus ja nende ettetellimise järjekorras tuli seista tunde. Entsüklopeedia ettetellimiseks tuli järjekord sisse võtta koguni eelmisel päeval! Tõhusa A.H. Tammsaare kogutud teoste komplekti tellimisega jäin hiljaks ja selle ostmiseks pidin pöörduma kooliõest raamatukaupluse müüja poole.
Muidugi oli kodumaal ilmunud kirjavara hulgas meeletult palju pahna ja prahti, kuid ka huvitavat ja kasulikku. Pahatihti tegid tsensorid meelevaldselt oma suvalist hävitustööd ja urgitsesid heast raamatust välja selle, mis ei sobinud täpselt kokku partei ja valitsuse poliitika või seisukohtadega. Ometi ilmus ka sel ajal palju toredaid raamatuid, sealhulgas lasteraamatuid. Viimaste armastatud autorid Ellen Niit-Kross, Heljo Mänd, Aino Pervik Raud jpt. tõid mudilasteni ja kooliealisteni terve plejaadi värvikaid ja eredaid kujusid, keda siiani mäletatakse ja armastatakse. Suurel hulgal trükiti ka maailma populaarseima lastekirjaniku Astrid Lindgreni lugusid, mis oma soojuse, maaläheduse ja kindla moraaliga (tee vahet heal ja kurjal!) mõjutasid positiivselt kasvavat põlvkonda. Vahepeal vajus eesti algupärane lastekirjandus varjusurma, et anda maad ja ruumi kommertslikumale, majanduslikult tasuvamale kirjandusele. Siiski on mõned kirjastused taas hakanud huvi tundma ka laste lugemisvara vastu ja nii ilmuvad toredad tarkuseraamatute sarjad „Aken maailma”, „Mitmepalgeline maailm” ja teised.
Eesti Päevalehe kultuuritoimetuse juhataja Ilona Martson käsitles möödunud nädalal oma arvamusartiklis „Eestlane raamatupoes“ kõnealust teemat. Ta paigutas tänased raamatuostjad kolme liiki:
1. fanaatikud, kes käivad raamatupoes iga päev, orienteerudes seal osavalt. Nad teavad täpselt, kus on odavam või kallim, ehkki see ei oma nende jaoks erilist tähtsust. Kui raamat neile meeldib, ostavad nad selle niikuinii! „Nad neelavad raamatuid nagu vanaeit tablette,“ võrdleb Martson fanaatikute raamatukirge.
2. hinnatundlik lugeja ostab raamatuid valikuliselt. Need inimesed käivad ka sageli poodides, aga nad ei saa kirjavara osta majanduslikel põhjustel. Nad loodavad allahindlustele ja soodusmüükidele. Martsoni sõnul kuulub enamus eesti raamatusõpru just hinnatundlike lugejate kilda.
3. need, kes raamatulugemisest ise ei huvitu. Nemad ostavad raamatuid peamiselt kingituseks ja üksnes soodusmüügilt. Võib arvata, et sellistel raamatuhuvilistel pole selgeid eelistusi, nende pilku köidavad eelkõige hea välimuse ja rohkete illustratsioonidega trükised.
Ükskõik, millisesse raamatuostjate seltskonda me ka ei kuuluks, huvitav raamat on ikka heaks kaaslaseks. Küllap on igal meist lemmikraamatud, mida oleme läbi lugenud mitu korda. Ja ka siis, kui me silmad enam hästi ei näe, saame raamatutest osa müügilolevate või laenutatavate lintide vahendusel.