Teatri- ja muusikamuuseum tähistab märtsis oma 80. sünnipäeva. Sellele ümmargusele tähtpäevale on mõeldud tähelepanu tõmbama sari mitmesuguseid üritusi. Üks niisuguseid oli teisipäeval Peeter Jürgensoni 100. surma-aastapäevale pühendatud tagasihoidlik õhtu, kus kõige rohkem oli juttu noodikirjastamisest.
Mingisugune Jürgenson? Võta näpust! Selle mehe näite varal võib täie kindlusega kinnitada, et professionaalsel tasemel ja maailma mastaapideni küündiv muusikaäri on eestlastel pikema ajalooga kui oma helikunst.
Esimesed eestlaste tehtud sümfoonilised heliteosed loodi pisut enam kui sadakond aastat tagasi. Selleks ajaks oli Hiiumaalt pärit Peeter Jürgensoni muusikakirjastus aga oma paarkümmend aastat olnud omal alal Venemaa suurim ja mõjukaim tegija.
Samal teemal:
Muusika kirjastamine on kõikjal äri
Umbes 500 helilooja seas, kelle noote Jürgenson avaldas ja müüs, oli suurim täht Pjotr Tšaikovski. Tema kõik heliteosed trükiti esimestena just eestlase firmas ning Jürgenson tutvustas vene talendi muusikat agarasti ka välismaal, teenides selle pealt mitte just väikest raha.
Panus vene muusikale
Sellest tegi mälestusõhtul ülevaate muuseumi muusikaosakonna juhataja Alo Põldmäe. Ta näitas hiljuti ilmunud venekeelset raamatukest, mis on seni ainus Peeter Jürgensoni elu ja tegevust puudutav trükis.
2001. aastal Peterburis avaldatud Sergei Belovi uurimus tõdeb, et vene muusikakultuuri seisukohalt väga olulist persooni on vähe uuritud. Sama, kuid eestlaste vaatenurgast, nentis raamatuteadlane Mare Lott, kelle pöördumise Põldmäe ette luges.
Lott on samuti tegelenud Peeter Jürgensoni tegevuse uurimisega ja Belov viitab temale korduvalt. Meie muusikateadlased võiksid asjaga rohkem tegelda, on Loti põhjendatud soov.
Kui 1986. aastal möödus 150 aastat Peeter Jürgensoni sünnist, ilmus ajakirjas Teater.Muusika.Kino kunstnik Ilmar Ojalo artikkel, mis andis hea ülevaate mehe elukäigust ja tegevusest.
Ärisoonega noormees asutas 1861. aastal oma kirjastuse, kus tal esialgu oli ainult üks abiline. Võites enda poole mitmeid olulisi muusikategelasi, edenesid tal asjad jõudsalt ja 1885. aastaks oli Jürgenson konkurentsitult suurim muusikakirjastaja Venemaal.
Et sel ajal heliplaatidega veel ei tegeldud, oli nootide trükkimine olulisim muusika tiražeerimise ja levitamise viis.
Vene muusikaühingut ja Moskva konservatooriumit oluliste summadega toetanud Peeter Jürgenson olevat olnud ka ideedeinimene ning metseen. Jääb mulje, et ta püüdis vene muusikat iga hinna eest rohkem välja anda kui välismaist ning et tal õnnestuski Tsaari-Venemaa muusikaäris vahekord oma kasuks kallutada.
Aga Eesti?
Milline oli aga tema suhe Eestiga? Eesti muusikaga? Hea küsimus. Just seda tulekski rohkem uurida.
Venemaal näib «valgustatud kapitalisti» tegevus taas au sisse tõusmas. Alo Põldmäe rääkis kohtumistest Boriss Jürgensoniga, kirjastaja lapselapselapselapsega, kes on Venemaa Heliloojate Liidu vastutav sekretär ja Peeter Jürgensoni Fondi juht. Fond alustas tegevust 1998. aastal ja selle asutajate seas olid näiteks Mstislav Rostropovitsh ja Nikita Mihhalkov.
Mitu aastat on korraldatud rahvusvahelist noorte heliloojate konkurssi, kuhu 34 riigist pärit osavõtjad on esitanud üle 200 töö. Käima on läinud noorte vene heliloojate festival. Heietatakse mõtet taastada Jürgensoni kirjastus, mis revolutsiooni ajal riigistati.
Kõlama jäi ürituse algatanud Alo Põldmäe lootusrikas mõte, et ehk siiski õnnestub ühiselt pingutades eesti soost muusikaärimehe mastaapse tegevuse detaile rohkem päevavalgele tuua. See võib heita valgust ka muusikavahenduse algusaegadele Eestis.