Margus Lepa
FB,
Eestlane olen ja...?
Täna lugesin jälle viimaste aastate stamm-uudist, et Eesti on kriisist väljunud ning oodatakse uut majanduskasvu ja kohe kõrval, et Rootsi kriisi vari hõljub ähvardavalt ka Eesti kohal. Ja pähe tulid kurjad küsimused. Mis on kriis? Mis on majanduskasv? Milline seos on kriisil ja majanduskasvul? Millist rolli mängib siin maksusüsteem, mis näikse olevat minu meelest kriisis, sest igasuguste asjade eest tahetakse ikka rohkem?

Vaatame lähemalt. Maksusüsteem on pelgalt vahend raha kätte saamiseks lõpptarbijalt. Teoreetiliselt peaks Eesti Vabariigi maksusüsteem olema "kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus". Kuidas on tegelikult ja miks järjest rohkem raha tahetakse? Kellele on see maksusüsteem kasulik? Kellele kahjulik? Kes seda oma huvides kasutab? Kust see raha tuleb ja kuhu ta läheb?

Julgen meenutada, et summa, mis peab Eestist lahkuma on peaaegu 23 500 000 000 eurot ehk üle 17 000 euro igalt Eestis arvel olevalt inimeselt; ja see summa muudkui suureneb. Kes ei usu, kontrolligu Nõmme Raadio kodulehelt ja CIA Factbookist üle.

Maksude absurdsusest räägib kenasti internetist leitav jutuke „Tuhat väikest neegrit rabasid kord tööd...“, milles valgustatakse süsteemi, kus ühe mehe maksudega peetakse üleval teist meest, kes omakorda maksab maksusid, et palka saaks ja makse maksaks kolmas jne mees. Nii kasvab maksutulu meeletult ja suletud ökosüsteemi puhul oleks rahasse uppunult näljasurm kindel. Miks? Sellepärast, et midagi toodeti vaid esimeses astmes, edasi saadi küll palka, aga mitte tootva töö vaid süsteemi teenistuses olemise eest. Kes sellest kohast aru sai, tööl ja teenistusel vahet tegema õppis, see kuulub lootustandva 5% hulka, see protsent on muidugi pelgalt oletus, ning tema päralt on leib ja leivakõrvane ka tulevikus.

Loomulikult ei ole kõik nii lihtne, et hakkame ainult tööd tegema ja asi ants. Loomulikult on vaja ka teenistujaid, näiteks „kõrget ülemust“. See mõiste, muide, tuleb sõjakunstist. Ühel hetkel pandi tähele, et massilisest relvadega vehkimisest pole piisavalt kasu ning siis pöördutigi esimese plaanimajanduse poole. Üks mees jäi tapatalgust kõrvale ning ronis künkale, kust ta läheneva vaenlase liikumistest teisigi teavitas. Täpsemalt öeldes andis ta tagumise rea poistele märku, mis suunas rünnata ja need karjusid siis otsese ülemuse kombel „kõrge ülemuse“ käsud edasi. Iga õnnestumine suurendas „kõrge ülemuse“ autoriteeti.

Meie elus on asi samuti, ainult sõjavabalt. Kujutame ette, et meil on serviisivabrik, kus töötab kümneid tuhandeid inimesi, valmistades tasse, alustasse, koogi- magustoidu- supi- prae ja kes teab milliseid veel taldrikuid, igasuguseid vaagnaid, tirinaid, kausse, mitut sorti lusikaid, kahvleid, nugasid jne. jne. Ja need kõik peavad moodustama ühesugused tervikkomplektid. Nüüd ongi meil vaja „jupijumalaid“, kes loeksid kokku oma tsehhis tegelikult tehtud tooted ning annaksid õiged arvud edasi raamatupidamisse. Raamatupidaja paneb arvud tabelisse ja annab edasi, näiteks 1. jaanuari seisuga, et tasse on tehtud xtk, alustasse vaid (x-543)tk, aga selle eest on teelusikaid (x+354)tk. Edasi läheb see tabel „kõrgele ülemusele“, kes ütleb: „Lusikategijatele preemiaks kaks nädalat puhkust! Tassitegijaile nädal puhkust! Alustassitegijad, rabage tööd!“

Nüüd siirdume sellest olukorrast igapäevajama poole. Meil on ju komme, et „kõrgeid ülemusi“ tuleb nende soovil ja oma ohmususest rahaliselt üle kullata. Järelikult peab meie näite kõrge ülemus saama lihttöölisega võrreldes vingelt kõrget palka – tööd ta ju ei tee, aga korra kuus käske annab! Küsin: mille eest peaks tema, kes ta on sama eesmärgi teenistuses (!), saama kõrgemat palka? Kes ütleb, et aga tema on ülemus, tema peab saama, sellele ütlen: „Mine p----e!“, viidates anekdoodile, milles inimese kehaosad oma tähtsuse üle vaidlesid ja pärakas tegevusest loobumisega (no, mõelge – seltskonnale teda ei saa esitleda, avalikku sõnaõigust tal ei ole...) vaidlusele lõpu tegi.

Usun, et nii mõnigi hakkas aduma, et me elame orjalikku ja rumalat elu. Et isegi, kui me ehitame imelise templi, siis mitte endale vaid „kõrgetele ülemustele“. Taas lugejale: kes selle koha peal kisab, et ma propageerin kommunismi või sotsialismi, vaadaku eelmist viidet! Ma propageerin rahvusühiskondlust, mis tugineb meie Eesti Vabariigi põhiseadusele ja mis peab tagama ellujäämise rahvuse, emakeelsuse ja omakultuursuse pideval arengul. Seda loomulikult eeldusel, et meil siin on veel tervemõistuslikke eestlastest inimesi, kes seda kõikumatus usus ja vankumatus tahtes soovivad.

Iseseisvuse suurim vaenlane on iseseisvaks pürgivast süsteemist raha välja voolata laskmine. Siinkohal ei oleks paha vaadata Saksamaa poole eelmise sajandi kolmekümnendatel ja meenutada, et selle süsteemi looja Hjalmar Schacht jäi Nürnbergis süüst priiks ja esines ausa tekstiga. Kordan veel: iseseisvuse suurim vaenlane on iseseisvaks pürgivast süsteemist raha või toitva ressursi riigist välja voolata laskmine. Ja selle vältimiseks on vaja ühistegevust, olgu siis kolhoosi või kibutsi laades koosluse loomine ja töös hoidmine. Ja ei maksa hakata kohe vinguma, et see või teine on paha ja et kibutsid on orjalaagrid jne. Tühjade kummidega auto on ka paha, aga pumpa kummid täis! Ja kui teed ühismajandi, meie riik on selleks paraja suurusega, tee parem kui teistel ja ära ahnitse kõike endale; ühesõnaga ära hakka karjääri tegema, et saada „kõrgeks ülemuseks“, ole ikka inimene! Tooda murevaba tulevik endale ja rõõmus lapsepõlv oma lastele.

Mis meil on? Meil, nagu ütles Hando Runnel:

„Üks veski seisab vete pääl,
kuid veskitööd ei tehta sääl,
sest veskimees on väsinud
ja veskikivid kulunud.“

Ja veel on meil igasuguseid „kõrgeid ülemusi“, vastava palgaga muidugi, kes ütlevad, et maksustame vee, laename raha, ostame välismaalt ühekordse kasutamisega veskikive ja vaatame, kas saab väsinud veskimehe asemele võõrtööjõudu tuua ja neile eriliste teenete eest kodakondsuse anda. Ja rahvas kiidab takka, kuigi tegelikult peaksime üheskoos ja ilma ülemusteta tänases tähenduses, tööle hakkama.

Toodud ühismajandi näide eeldab piiritut ausust usaldust, aga rahvusühiskondliku korra puhul kutsutakse sellist usaldust vist aateks? Ja ta loob rahvusele mineviku ja tuleviku ühekorraga. Et metsast välja saada, tuleb sama pikk tee tagasi kõndida ehk siis majanduse hukkaminekut tuleb vältida teisese loogikaga ja seega sülitada uhke 2% majanduskasvu peale.

Võti on eesti keeles vaid kahes pisikese punktis ühe tähe kohal: 'paranda' - 'päranda'. Kui me tarbime ajutisi asju, ei päranda me midagi ja meie ajalugu (rahvus, keel, kultuur) lakkab olemast. Kui me aga hakkame looma pärandatavaid asju, loll küll, aga siis me tapame sellega "majanduskasvu", inflatsiooni jne, mis on "eduka riigi" eeltingimus. See tähendab ka, et kui teatud hulk tooteid, näiteks kööginugasid, on toodetud, langeb esemete pärandatavuse läbi järsult nende tootmisvajadus oma aatekaaslastele ning tekib võimalus mõjutada naabrite "majanduskasvu", inflatsiooni jne. – las tulevad ja ostavad meilt pärandatavaid asju kaasa või hakkavad importima, sest see on kasulik järgmisele põlvele. Ja meie kulutame oma kööginugade tootmisest vabanenud ressursi hoopis targemate asjade valmistamise peale.

Üldistagem: mida rohkem ajutisi (ühekordseks tarvitamiseks mõeldud, võõralt renditud, laenatud jne.) asju, seda vähem minevikku, mida meenutada. Majandus muidugi kasvab, eriti kui pead igaks söögikorraks eraldi nõud ostma jne. Aga see seab ka piiri – kolm söögikorda päevas on nõudemajanduse piir. Muidugi võib tallinnlikult kehtestada, et süüa tuleb poole portsu kaupa ja iga ettetõstmisega ka uued nõud võtta, aga ka siin tuleb piir ette.

Veelkord Hando Runnel:

Oh tule noor ja tugev mees ning vaata ringi veski sees.
Sa otsi riistad ülesse ja raiu sooned kivisse!

Märkmed: