Curcubeu
Delfi Rahva hääl
Šotimaa
Olen välismaal elav eestlane, aga kas see teeb mind väliseestlaseks või olude sunnil Suurbritanniale laenatud tööjõuks?
Alljärgnev artikkel annab ülevaate minu loost siin tuulisel Šotimaal ning loodetavasti innustab kaasmaalasi ka oma õnneotsingutele minema.
Tänapäeval pole enam sugugi suureks üllatuseks see, kui naabri-Maie tütar Inglismaale ettekandjaks läheb või täditütar Juuli Soomesse maasikaid ja südameid noppima sõidab. Eesti on olnud “avatud” riik juba aastaid ning meie – avatud Eesti generatsioon - olemegi just need noored, kes laia maailma õnne otsima on läinud.
Mina ise lahkusin kodumaalt (aga loodetavasti mitte jäädavalt) kohe pärast oma Pedagoogilise Seminari Noorsootöökursust 2006. aasta hilissuvel, päkad seljas ning silme ees visioon uutest sõpradest ning rikastavatest kogemustest Taani rahvaülikoolis Silkeborgis. Taanis on sarnaselt Norra ja Rootsiga väga hea rahvaülikoolisüsteem. Põhiliselt on see mõeldud noortele, kes peale põhiharidust ning enne ülikooli sisseastumist ühe aasta niisama enda jaoks ning ehk ka mõtteid kogudes tahavad veeta. Samas nad ei ole vaid lulli löömiseks - sellistes koolides pakutakse proovimiseks väga lai valik aineid, alates poliitikast ning lõpetades muusikaga - sport, teater ja filosoofia veel vahepeal. Lisaks sellele õpetatakse noortele ka korra pidamist (meiegi pidime päeviti pikki koridore mopiga nühkima ning kooli köögis sadu nõusid pesema, muidugimõista naljatamisi üksteist läbimärjaks pritsides). Tutvustatakse ka projektide elluviimist. Teemapeod, kogunemised ja väljasõidud olid suur osa toredast Silkeborgi-elust ning lisaks meelelhutusele pakkusid nood ka võimalust end juhina proovile panna.
Arvan siiani, et Taani-aasta oli minu senise elu parim - kohtusin noortega üle terve maailma ning reisisin meile armsaks saanud sinise minibussiga nii Skandinaavias kui Kesk-Euroopas, samuti sain väärtuslikke teadmisi noortejuhtimises ja muudeski valdkondandes. Kuid kuna kõik hea saab ükskord otsa, jõudis ka aasta rahvaülikoolis kahjuks lõpuni ning vaja oli otsustada, mida tulevikus teha ja kuidas leiba teenima hakata.
Kuna kodumaa oli tol ajal (ning just enne masu algust) mitte just kõige rikkam riik maailmas ning kuna Taanist oli leitud mitmeid kasulikke kontakte, otsustasime õega küsida abi oma Bristolis elavalt sõbralt, kes meid väga hea meelega nii nõu kui jõuga aitas. Kontaktid on alati väga kasulikud, eriti kui tahad välismaale kolida. Kui viisakalt küsida ning miskit enda poolt vastu anda (näiteks kas või tänulikkus kui muud anda pole) siis inimesed on alati valmis aitama. Kes teab, millal saad neile abi pakkuda, elu on juba selline siiruviiruline ning mitmete keerdkäikudega pundar.
Esimene kuu Bristolis oli kõige raskem - tööleidmine ei ole just kõige lihtsam, kui enne seda on vaja kohalikku pangakontot, telefoninumbrit ning lisaks veel kogemusi. Ning võõrastega jagatav elamispind tekitab kah omajagu pingeid. Mäletan, et mu süda kloppis ikka pidevalt sellel esimesel kuul ning kohati isegi nii palju, et ei lasknud magada. Eriti veel siis, kui ema pidi Eestis pangalaenu võtma, et meile üüri ja toidu jaoks raha saata. See oli kõige pikem kuu minu elus! Aga - kui ise aktiivne olla ja iga päev uue hooga kuulutustele vastata ning CV-sid jagada, siis see kannab ka vilja. Meie õega saime lõpuks intervjuule ning tööle ühte Suurbritannia suurde kinokompleksi. Õige pea olime emale pangalaenu tasunud ning tasapisi saime oma kodumaal kaela sadanud õppelanu ka hakata tagasi maksma.
Boonus suurfirma filiaalis töötamisel on see, et kui sa tahad näiteks Bristolist Cardiffisse ja sealt aasta pärast edasi Šotimaale kolida, siis töö on suhteliselt lihtsalt ees ootamas, pead lihtsalt mänedžeridega heades suhetes olema, et nad sulle soovitused emailiga kaasa annaksid. Niimoodi me siis reisimegi - kinost kinno.
Muidugi, mõne aastaga, kui vanust ka rohkem juurde tuleb, hakkab madalapalgalisest ja –astmelisest kinotööst kõrini. Ühel päeval lihtsalt mõistad, ei taha enam põrandatelt ja istmevahedest vettinud popkorni koukida ning on täiesti siiber ees sellest hommikutundideni prügi kompakteerimisest.
Aga minu õnneks oli Šotimaal sel ajal - aastal 2010 - veel võimalus tasuta haridusele. Ainus tingimus oli, et pidid olema kolm aastat UK-s elanud, mida ma ka õnneks napilt olin. Niisiis leidsin ma endale huvi pakkuva kolledžikursuse (Turism Aberdeeni Kolledžis) ning sain sisse ka. Jessss!
Kursus oli vaid kolmel päeval nädalas ning seetõttu sain seda väga edukalt täiskohaga töö kõrvalt teha. Isegi siis, kui vahetasin kinotöö peale esimest kolledžiaastat Laura Ashley riidepoe vastu. 2012. aasta suvel, peale kaheaastast kursust sain tänu meie väga toredatele õppejõududele koos paari sama silmapaistva kaasõppuriga intervjuu ühes kohalikus ärireisikompaniis ja nüüd töötangi seal. Töö on küll kohati pingerikas, aga samas on see esimene töö, kus niigi täitsa adekvaatne alguspalk aasta-aastalt tõuseb ning mida mul on uhke perele/sugulastele tutvustada. Et nagu oleks järsku suureks kasvanud…
Minu pikaleveninud jutu mõte on järgmine. Eesti noored on vaga südikad. Olen väga palju kuulnud komplimente, mis meie täpsust ja töökust kiidavad ning näiteks poola rahvusele iseloomulik aktsent ja kohati ka entusiasmi puudumine kohalik keel endale korralikult selgeks teha eestlase puhul ei kehti.
Meile õpetatakse maast madalast inglise keelt ja sellega koos kaasneb ka suurem maailmapilt. Saksamaast erinevalt ei ole iga viimane kui meie multikas ja noortesaade üledubleeritud ning seetõttu oskavad juba algkooli õpilased väga adekvaatselt inglise keeles põhiasjad ära ajada. Kaasa aitavad muidugi ka arvutimängud ning välismaa ajakirjad. Ning teadmine, et me elame väikeriigis ning ei saa endale seega ainult sissepoole vaatamist lubada.
Hiljuti avaldas siinne Economist väljaanne avaliku kirja Bulgaaria ja Rumeenia kodanikele, kes nüüd vabalt Suurbritanniasse elama ning töötama võivad tulla. Tegu oli positiivse kutsega ning julgustusega – kirjeldati, kuidas neid avasüli oodatakse, hoolimata kohalike umbusust ning eelarvamustest ning väga humoorikalt ning tegelikult väga õieti mainiti, kuidas selliseid negatiivseid ootusi saab seega ainult positiivselt ümber lükata. Seal oli kirjas, kuidas meie, välismaalased oleme oma maksude maksmisega tegelikult brittide elatustaset suisa tõstnud ning et ainult väga väike osa kõigist immigrantidest on ühel või teisel põhjusel toetusi saamas. Seega - kui keegi kohalikest veel julgeb iitsatada, kuidas meie nende “tööd ara röövime”, on mul vastus olemas.
Kui noored tahavad välismaale minna ja seal raha teenida, siis selle üle ei tohiks nuriseda. Ei jää see Eesti midagi tühjaks, need samad noored tulevad ju tagasi ning toovad kaasa uued tehnikad ning ideed. Nad värskendavad iganenud süsteeme ja vaatavad tänaval veidi positiivsema näoga vastu. Ja kui nad on leidnud noormehe välismaalt siis seegi ainult rikastab meie kodanike nimekirja ning riiki –nii nagu Ühendkuningriigid on rikastunud juba aastakümneid.
Peab lihtsalt aega andma Eesti riigile ning majandusele. Ka mina ootan, millal oma erialal kodumaal Šotimaaga sarnast palka saan, et ema aidata, mitte vastupidi. Olen väga lootusrikas, et see paari aasta pärast ka reaalsuseks saab. Eestis on oma väikefirmat alustada lihtsaim kogu Euroopast - me oleme väga IT-teadlikud ning juba elavad kodumaal paljud välisfirma omanikud ja professionaalid. Arenguruumi muidugi veel on, aga mis see meile ära ei ole, me ju LAULSIME oma maa vabaks.
Eestlane Šotimaal: algul oli raske, aga nüüd kuuleb ainult kiidusõnu
Eestlased Inglismaal | 05 Jan 2014 | EWR
Eestlased Inglismaal
TRENDING
