Ja see aeg tuli, Eesti saigi vabaks. Ma kujutasin ette, et me ehitame üles väikese Monaco, kus kõigil on hea ja turvaline elada. Ma kujutasin palju asju ette.
Aga nüüd elan ma Prantsusmaal. Igal hommikul, kui ma oma Prantsusmaa kodus arvuti lahti teen, siis tuleb mulle ekraanile Tallinna pilt ja ilm Eestis. Aeg-ajalt vaatan ma arvutist ka ”Ärapanijat”, TV 3 uudiseid, loen Delfit...
Vabariigi aastapäeval kisuvad mu mõtted vägisi palju tihedamini Eesti suunas. Et miks ma olen siin, Prantsusmaal ja mitte seal, Eestis? Sest oli ka aeg, mil ma panin Vabariigi aastapäeval küünlad põlema, Bonzo CD isamaaliste lauludega mängima ning laulsin Bonzoga kaasa. Ja oli aeg, mil ma oma õpilastele koolis rõhutasin, kui tähtis on isamaa-tunne ning on otse kohustuslik osata nii Eesti hümni kui ”Lipulaulu” peast.
Pikapeale see patriootlikkus minus vaibus. Ma ei rääkinud enam isamaa tähtsusest ega pannud ka Vabariigi aastapäeval enam Bonzo CD –d mängima.
Urve Palo ütles kord ühes telesaates, et selles pole midagi halba, kui inimesed kogemuse-saamise eesmärgil välismaale kolivad, halb on see, kui inimesed majanduslikel põhjustel on sunnitud välismaale kolima. Ta rõhutas sõna ”sunnitud”.
Mina olin ka sunnitud majanduslikel põhjustel Eestist ära kolima, sest ma lihtsalt ei elanud oma õpetaja-palgast enam ära. Ma andsin ka eratunde, tegin tõlketöid... Ma töötasin seitse päeva nädalas. Siis nägin ma ühel päeval ”Novaluxi” poe aknal kuulutust: vajatakse müüjat. Heakene küll, ma mõtlesin, kui õpetaja-palk mind ära ei toida, ma lähen siis poodi tööle. Küsisin noorukese kassa-neiu käest, palju Novaluxis palka saab? Ta naeratas häbelikult ja ütles, et ta ei saa sellele küsimusele vastata. Ma sõnastasin siis oma küsimuse teistmoodi – kas see on üle või alla viiesaja euro kuus? Selle peale ta ehmatas ja hüüatas täiesti siiralt: oh ei! minge nüüd, see jääb kaugele alla viie-saja! Ma oleksin tahtnud küsida, kuidas ta ära elab? Kuidas elavad nii paljud inimesed, kelle sissetulekud piirduvad vaid kolme-neljasaja euroga kuus, Eestis ära?
Nüüd on aga huvitav lugeda möödunud aastasest ”Võrumaa teatajast” - Riigikogulane vastab: miks on Eestis hea elada?
Ei, tegelikult, huvitavat pole siin midagi. Mõningate kodanike vastused tekitavad minus endiselt ainult nördimust. Ja nende puhul pole nõunikku ka, keda süüdistada. Tõepoolest on riigikogulasel ilmselt Eestis hea elada. Sellise palgaga oleks vast igaühel Eestis hea elada.
Meelis Mälberg näiteks vastab, et reisida on tore küll, aga Eestisse tagasi tulla on alati veel parem. Meelis Mälbergil on võimalik reisida, sest tema palk lubab seda talle. Väga paljud Eesti inimesed võivad aga reisimisest ainult unistada (kui sedagi teha julgevad), ega saa kunagi kogeda seda head tunnet Eestisse tagasi tulles.
Valdo Randpere kiidab, et Eesti on väike ja dünaamiline ja siin saab asju muuta, kui midagi on valesti. Ent ometi ei muutu midagi...
Urmas Klaas pajatab õilsalt kodu-tundest, kodumaast ja armsatest inimestest, kes sealkandis elavad.
Ja ainult Heimar Lenk julgeb asju ôigete nimedega nimetada. Seda tasuks siinkohal uuesti välja tuua, juhul kui äkki keegi pole seda veel lugenud vôi Vabariigi presidendil see ehk kahe silma vahele on jäänud. Heimar Lenk nimelt ütleb otse: "Muidugi on Eestis hea elada, sest see on meie kodumaa, siin me sündisime, meil on suhteliselt puhas loodus ja jaaniööl õitseb sõnajalg. Kuid ma ei saa presidendiga nõus olla, kui ta hüüab välja ainult need viis punkti, mis kinnitavad, et Eestis on hea elada, sest siin paistab päike, kuid jätab nimetamata siin elamise miinused. Toon need välja: 1. Eestlased teevad palju tööd, kuid neile makstakse üht nigelamat palka Euroopa Liidus. 2. Meil on madalaim alampalk. Kui Kreekas on alampalk 750 eurot, siis Eestis vaid 278 eurot. 3. Eestis on Euroopa Liidu ühed väiksemad pensionid. Meie pension (ligikaudu 300 eurot) tähendab Euroopas vaesuses virelemist. Ja kui neid pensione nüüd aprillis ka nelja protsendi võrra tõstetakse, jäävad nad ikkagi viletsamaks kui mujal. 4. Meie toidu- ja tööstuskaubad on Euroopa ühed kallimad, kuid meie sissetulekud ühed väiksemad. 5. Tervishoiu- ja sotsiaalkulutustele eraldab Eesti märksa vähem raha, kui eraldatakse Euroopas keskmiselt."
Tavaliselt panin ma Vabariigi aastapäeval kodus küünlad põlema, Bonzo plaadi mängima ja laulsin alati ”Lipulaulu” Bonzoga kaasa. Nüüd ma seda enam ei tee.
Aga mine tea, võib-olla kolin minagi kord Eestisse tagasi? Näiteks siis, kui olen Prantsuse riigipensioni välja teeninud? Võib-olla on siis minulgi kord Eestis hea elada - Prantsuse riigi poolt makstud pensioniga, loomulikult – ja ma võin taas rääkida isamaatundest ja kodukandi tähtsusest, mustast mullast ja lipuvärvidest ja õhata kõige selle peale, pisar silmis ja sügav härdus hinges. Nüüd on pisar silmis ka, aga hoopis teisel põhjusel.
Riina Muljar,
Prantsusmaa