Saksa Reichi kapitulatsiooni järel 1945.a. kevadel jagati riik nelja tsooni, hiljem moodustatud Saksa DV, jäi N. Liidu kontrolli alla. Alles 10 aasta eest lahkus nõukogude armee viimane sõdur Saksamaa pinnalt.

Vene Föderatsioonil ei olnud NL järeltulijana ka enam võimalik 340.000 sõdurit koos 207.000 perekonnaliikme ja tsiviilteenistujaga üleval pidada. On teada, et nõukogude armeel oli Ida-Saksamaal 777 garnisonilinna, 20.000 korterit, 5269 laohoonet, 3422 koolituskeskust ja 47 lennuvälja. Armee oli sunnitud ennast lõpuaastatel ise varustama ning rahapuudusest tingituna avanesid kasarmute uksed illegaalsele või isegi kriminaalsele ärile. Oli tavaline, et venelased müüsid soovijatele isegi relvi.

Avalikkus ei tea aga, millistes tingimustes teenis NL armee sõdur võõral pinnal. Samuti ei teata, et lisaks venelaste saadeti Ida-Saksamaale ka teiste kommunistliku suurriigi rahvuste esindajaid. Üks nendest oli eestlane Priit Kivi. Aasta enne Berliini müüri langemist saabus ta 1988.a. novembris 18-aastase sõdurina Riiast Brandenburgi. Koos temaga teenisid veel kaks eestlast.

Ida-Saksamaal olid ajateenijad sunnitud veetma aega kasarmutes luku taga ja olid välismaailmast täielikult isoleeritud. Nende elu kulges oma seaduste järgi. Kaks teenistusaastat Saksamaal kujunesid eesti noorukitele piinarikkaiks.

Neile selgitati pidevalt, et raskused, mida nad peavad taluma, on kapitalistlike riikide süü, kes uut sõda soovivad. Pideva ajuloputuse käigus õhutati noortes „viha klassivaenlase vastu“. Ajateenijaid hoiti pea alalises eraldatuses ning mitmed, kes ei suutnud ebainimlikke tingimusi taluda, sooritasid kas enesetapu või proovisid deserteeruda Läände.

KGB ohvitser Aleksei Mjagkov rääkis 14 sõduri üheaegsest põgenemisest. Mitmed jalgalaskmised lõppesid kuritegude, röövide, vägistamiste ning isegi mõrvadega. Desertöörid ei võtnud kasermutest kaasa mitte ainult automaatrelvi, vaid isegi tanke.

Kuigi ametlikult oli Saksa DV iseseisev riik, ei ole teada ühtki juhust, et kohalik kohus oleks mõnda Punaarmee sõdurit karistanud. Ametkondadel tuli hoolitseda selle eest, et kodanikud ei saaks teada „võiduka nõukogude armee“ sõdurite kuritegudest. Süütegude avalikustamine oleks ju rikkunud Ida-Saksa kommunistide poolt hiilgavana maalitud „NL head reputatsiooni“.

Priit Kivi teenis aega 1300-mehelises armeegrupeeringus, millest suurema osa moodustasid venelased, valgevenelased, kasahhid ja usbekid; baltlasi oli 15.

Ohvitserid olid kõik venelased. Kuna Kivi ei soovinud tegelda relvadega, pandi ta esiteks laohoidjaks, kust ta aga õnneliku juhuse tõttu kööki pääses, rääkides ülemustele, kui suurepärane kokk ta on ja et ta oskab parimaid roogasid valmistada ka napist toiduvarust.

Sõdurite menüü oli pea alati sama: puder, tee ja must leib. Vahel harva pakuti ka rasvast sealiha. Kartuleid toodi kööki harva, muud juurvilja veelgi harvem. Õunu anti kaks korda aastas. Sõjamehed olid alatoidetud, mõnedel langesid hambad suust ning mitmetel tekkisid tõsised tervisehäired. Olla eestlasena okupatsiooniarmees oli kõike muud kui meelakkumine.

Priit Kivi sõnul rikuti nõukogude armees pidevalt inimõigusi. Kasarmutes tagati distsipliini hirmu ja psühhoterroriga. Peks ja mitmepäevased kartserikaristused olid tavalised. Linnaluba ei saanud üldse või väga harva, siis ainult kõrgema ohvitseri saatel.

Okupeeritud Baltimaade sõduritel oli psüühiliselt eriti raske võõral maal aega teenida. Priit Kivi meenutab, et tal oli kahe aasta jooksul vaid kolm korda võimalik kasarmust lahkuda, kuna kõrge ülemus ei viitsinud ise poodi minna ja toidukotte tassida. Ta meenutab: „Me läksime valve all kaubamajja ja sakslaste pilgud jälgisid meid. Mul oli piinlik ja tahtsin karjuda: „Ma olen eestlane, ma pole venelane!“ Ma ei saanud kunagi aru käskudest, mis keelasid meil kohalikega suhtlemise.“

Kuidas on võimalik sellist elu kaks aastat taluda? Priit Kivi ise arvab, et peab lihtsalt olema tugev mitte ainult psüühiliselt, vaid ka intellektuaalselt. Tänaseni on endisel ajateenijal tunne, et see Brandeburgis oldud aeg on tema elust välja kistud. „Tookord olin täis viha ja tundsin ennast abituna, kuid mu meelepaha ei olnud suunatud mitte sakslaste, vaid totaalriigi okupatsioonijõudude vastu, kes olid mu kodumaa vallutanud,“ rääkis Priit Kivi, kes alles 1990.a. novembris koju lasti. Ta meenutab, kuidas enne Berliini müüri langemist seisid inimesed Brandenburgi tänavatel küünaldega. „Ma ei teadnud miks nad avalikult küünlaid põletasid. Kuid ma tunnetasin, et midagi tähtsat on tulemas. Samal hetkel tundsin ma põletavat soovi minna Eestisse, olla koos oma rahvaga, koos nendega põletada küünlaid meie iseseisvuse saavutamiseks. Ja aasta hiljem organiseeritigi Balti kett Tallinnast Vilniuseni.“

Priit märkas nõukogude armees ka üldist madalat haridustaset. Ta teenistuskaaslased olid veendunud, et eestlased tervitasid 1944. a. Punaarmee sissemarssi. Üks ajateenija oli imestunud, kui nägi, et Priit kirjutab koju kirja ladina tähtedega. Ta ei suutnud uskuda, et N. Liidus elab rahvusi, kes ei kasuta kirillitsa (slaavi) tähestikku ja räägivad teisi keeli.

Peale seda vahejuhtumit peeti eesti sõduril hoolega silma peal. Siis plaanis ta koos kaasmaalasega põgenemist, milleks kulunuks 5-6 tundi, sest öösel ei oleks keegi märganud nende puudumist. Poisid pidid aga oma plaanist loobuma, kuna neil ei õnnestunud hankida ei tsiviilriietust ega ka Saksamaa kaarti.

Priit Kivi koolikaaslane Veiko Täheväli, kes teenis aega ühe vene majori autojuhina Magdeburgis (Saksi-Anhalt) proovis põgeneda ja sai tänaseni selgitamata asjaoludel surma. Võib-olla lasksid vene sõdurid ta maha, kui ta proovis armee dzhiibiga jalga lasta? Kuid samuti võisid Ida-Saksa Rahvaarmee politseinikud ta tappa, kuna ta ei peatunud nende „stopp“-korralduse peale. Ja Täheväli ei olnud ainuke baltlane, kes Saksamaal surma sai.

Praegu vaatab endine nõukogude armee sõdur ja Eesti Vabariigi vaba kodanik Priit Kivi oma Brandenburgi ajale vihata ja kibestumiseta tagasi. Ta rõõmustab demokraatlike struktuuride arengu üle ning soovib peatselt Brandenburgi uuesti külastada ning siis ka kohalike inimestega rääkida.

Märkmed: