Astrid Taim: Almaguin Chronicles. Memories of the Past. Natural Heritage Books, A Member of the Dundurn Group, 2008. 192 lk.
Olgu kohe alguses öeldud, et tegu pole raamatuarvustusega, pigem nii teose kui selle autori tutvustamisega. Juhused mängivad inimeste ja nende saatustega vahel toredasti pimesikku. Kui kate ootamatult silmilt libiseb, annab imestada.
Kui Torontost 11. maanteega põhja suunas välja sõita, Kotkajärve skaudilaagri teeotsast mööduda, tervitab sõitjat suvitajaist kihav väikelinn Huntsville. Sealt veel mõnikümmend kilomeetrit edasi algab voorelise maastikuga piirkond, mis kannab nimetust Almaguin Highlands ja mille kuplid sügisvärvide ajal ähvardavad vaatlejat oma iluga lämmatada. Selle regiooni keskel asub unine ühehobulinn Burk's Falls. Et see linn aastakümnete eest mulle koduseks sai, on meeldiv juhus. Pidasin selle lähistel 100-aakrilist suvitustalu ja puhkasin linna rahmeldamistest rikutud närve.
Ühel päeval sattusin linna peatänaval rinnutsi kokku kunagiste Saksamaa laagrikaaslaste ja nende tütrega, kõne all oleva raamatu autoriga. Selgus, et nemadki suvitasid lähikonnas ja olid hiljuti muretsenud endile kinnisvara linna keskele, kavatsusega kunagi sinna permanentne kodu rajada. Järgnes rida ühiseid seeneretki, saunaõhtuid ja muulgi viisil lävimist.
Sel moel õppisin tundma Astridi, keda koduses ringis ikka Liisaks kutsuti (kindlalt ja eestipäraselt kahe i-ga, kuigi neid ta keskmises nimes on minu teada vaid üks) ja tekkis huvi tema tegemiste-toimetamiste vastu. Neiu oli Torontos sündinud ja lõpetanud ülikooli kunsti alal, kuid tegelikud huvid kiskusid mujale. Ta hakkas tegelema ajalooliste uurimistöödega ja avaldas regulaarselt artikleid nädalalehes Markham Economist and Sun, kirjutades kunagistest Thornhilli, Markhami ja Unionville'i rajajatest.
Kui vanemad muretsesid suvila Almaguini kõrgmaadel, sai Astridi pioneerivaim tugevat tiivustust. Compass Lake on üsna ligipääsmatu paik, kuhu minu mäletamist mööda pääses küll autoga ligi, kuid ainult siis, kui söandasid sõna tõsises mõttes läbi järve sõita. Koprad olid tammi ehitades ühe madala teelõigu üle ujutanud ja sealt pääses läbi vaid see, kes täpselt teed tundis ja riskida julges. Järv ise oli idülliliselt vaikne, maanteemüra sinna ei ulatunud ja mootorpaadi kasutamine oli keelatud.
Astrid on nüüd juba ligi paarkümmend aastat olnud Burk's Fallsi ajalehe Almaguin News toimetuse liige ning jätkab oma uurimusi kohalike väikeste maakeskuste tekkimise ning rajajate kohta. Aastal 1998 ilmus tema sulest raamat „Almaguin: A Highland History“.
Käesolevas teoses jätkab ta sama joont, andes aukartustäratavalt ulatusliku ülevaate selle regiooni ja paljude üksikute asulate tekkimisest koos väärtuslike arhiivifotodega. Kuigi enamus neist asulaist oli olemas juba möödunud sajandi algul või varemgi, viidi nad praeguse ühisnimetaja alla alles 50 aasta eest. Turismi edendamiseks hakati otsima piirkonnale sobivat nime ja selleks kuulutati välja võistlus. Võitja lõi sünteesi kahest ümbruskonna tuntud nimest Algonquin ja Magnetawan ning kasseeris sisse uhke preemiana $50. Aastal 1958 oli see kopsakas summa. Jah, muidugi oli – umbes sama suure summaga taskus oli siinkirjutaja saabunud aasta varem Kanadasse uut elu alustama.
Astridi uurimistöö viib lugeja samm-sammult ühest asulast teise, tutvustades kohalikke pioneerivaimuga inimesi ja nende kunagisi eluavaldusi. Sealt võib lugeda Burk's Fallsi linnakese asutamisest, rongiliikluse saabumisest, paadimehe elukutsest (a la Viljandi), laste hooldamisest, palgiparvetamisest, paadimeistritest ja paljust muust. Paeluv lugemine igaühele, kes tunneb huvi aegade vastu, mis Ontario provintsis kulgesid paralleelselt Eesti Vabariigi sünni ja arenguga. Kohalikele elanikele ja pioneeride järeltulijaile kahtlemata lausa kallisvara.
