Naistekas
22. mai 2015
Foto: Morguefile. Pilt on illlustratiivne
Ma satun tihti lugema postitusi neist, kes rändavad. Kauaks ja vähemaks, lähedale ja kaugele. Üks populaarne pajatus on rändavatest tüdrukutest, selle pealkirja võiks tõlkida: “Ära käi kohtamas tüdrukuga, kes rändab”. Mu soomlasest sõbranna, kes Tais elab, postitas selle oma sotsiaalmeediavõrku, slovakkia sõbranna, kes elab vahelduva eduga igal pool, tegi sama. Lugesin ja muigasin ning kuigi ma ei ole kaugeltki klassikaline (seljakoti)rändur, kogesin äratundmisrõõmu. Viimased aastad Tai ja kodumaa vahel pendeldamist on teinud oma töö. Tuttavlikult kõlas, et ränduriplika hing ihaleb alati uusi kogemusi ja seiklusi ning iga arm tema kehal räägib huvitava loo. Mul on näiteks kolm armi, mis jäävad alatiseks esimest rolleriõnnetust meenutama.
Vaieldagu mulle vastu, aga minu meelest on nii, et kõik need, kes on otsustanud pikemaks ajaks kodumaa tolmu jalge alt pühkida, saavad kuuluma ühte erilisse klubisse. Klubisse, kus me mõistame üksteist poolelt sõnalt, kus me saame aru, miks. Isegi, kui põhjused ja riigid, kuhu kolitud, on erinevad, on eranditult igaühel põhjus olemas. Olgu selleks siis uudishimu, seiklusjanu, kliima, majanduslikud, isiklikud või muud põhjused. Kodumaal vaatab mõni mind, kui reeturit, mõni teine jälle kadestab silmad peast: “Läheks ju ka, kui lapsi, maja või pangalaenu ei oleks!” Ma alati vaidlen vastu ja väidan, et kui ikka väga tahta, saab igal juhul. Järelikult ei taha piisavalt, ja sugugi ei pea ju, ka kodus on hea.
“Klubikaaslastega” on aga alati huvitav arutada selle üle, kuidas siis on kah? Kõigil on vesta oma lugu. Ma võin näiteks jutustada sellest, kuidas oli kolida riiki, kus ma vaevalt kedagi tundsin, kus mul ei olnud tööd ees ootamas ja kus ma ei osanud kohalikku keelt. Sellest palju huvitavamad on aga olnud kogemused, millest mul ei olnud aimugi, et osa saan. Näiteks unenäod. Alati, kui olen Tais, näen unes, et olen ootamatult sattunud Eestisse tagasi. Mul on veel Tais midagi pooleli: töö on tegemata, kott pakkimata, sõpradega järjekordselt hüvasti jätmata, aga olen ometi juba kodumaal. Ja tagasi, selleks, et asju lõpetada, ei saa! Ei ole raha või ei ole mõtet. Ja alati, kui olen Eestis, näen unes, et olen ootamatult sattunud Taisse tagasi. Täpselt sama stsenaarium, aga teises riigis.
Iga kord, kui Taist Eestisse (või vastupidi) naasen, on oht, et hommikul ärgates ehmatan end poolsurnuks! Sest ma ei adu, kus ma olen! Kulub mõni sekund, kuniks olukord selgineb.
Juhtub sedagi, et mõni vägagi igapäevane ja reaalne olukord näib ootamatult ebareaalne. Näiteks kord istusin ühe oma Tai sõbraga baaris, jõime kohalikku puuviljaveini ja rääkisime baaridaamidega juttu. Ühel hetkel tardusin: ma olen Tais, ma saan aru pea kõigest, millest räägitakse ja ma oskan oma sõna sekkagi öelda! Kuidas see küll juhtus?
Olen avastanud, et hetk, mil koduigatsus talumatuks muutub, saabub umbes iga poole aasta tagant. Kui kuus kuud on täis tiksunud, tahan jälle kodumaale, pere ja sõpru näha, kodumaa värsket õhku hingata ja kiluleiba süüa. Siis on rahu majas ja võib jälle pikemalt kuhugi ära sõita. Alati kahjuks iga poole aasta tagant ei saa ja tuleb pikemalt magusvalusat igatsust taluda.
Veidrad unenäod ja reaalsuse hägustumine võivad kergelt hulluks ajada. Aga mitte tingimata halvas mõttes, pealegi ma tean, et ma ei ole üksi. Need, kes samuti sinna ringikolijate klubisse kuuluvad, kogevad sarnaseid elamusi.
Veel üks huvitav postitus, mille mu kanadalannast Tais elav sõbranna mulle läkitas, tõi näiteid selle kohta, kuidas ära tunda, et oled juba liiga pikalt Phuketil viibinud. Taaskord lugesin ja naersin: mulle meeldib tõepoolest õlut või veini jääga juua, igale toidule tšillit lisada ning rannas ei pea tingimata päevitama ega ujuma, ka niisama jalutada on mõnus. Isegi pärast päikeseloojangut. Ja Phuketile spetsiifilisemalt: minagi vajutan alati signaali, kui Patongi mäel Hiina pühamust möödun! Vaid loetud päevade pärast saan kodumaal aga kõiki eurohindu bahtidesse arvutada ja ilmselt nii mõnelgi korral pisikese šoki osaliseks.
