Sel kevadel esitasid kaks Saksa-Eesti Foorumi liikmetele tuntud lauljat — metsosopran Triin Maran ja Kersti Ala-Murr — Norras Østfoldi maakonnas sealsete parimate muusikute saatel G. B. Pergolesi „Stabat Materi“. Kontserte oli kokku kolm ja need toimusid Skjebergi kirikus Sarpsborgis, Hvaleri kirikus ning Mossi metodistikirikus. Viimane kontsert toimus sealse muusikanädala Moss Musikkfestuke raames, mida sel aastal korraldati juba 20. korda ning mis on kujunenud Østfoldi muusikaelus üheks tähtsamaks omalaadsete hulgas.
Mossi kohaliku ajalehe Moss Avis reporter Jan Danielsen ning sealses kultuurimiljöös nii armastatud kui ka kardetud muusikakriitik Ernst Rolf edastasid ajalehes Moss Dagblad kontserdist lugejatele järgmise pildi:
„Itaalia helilooja Giovanni Battista Pergolesi (1710—1736) „Stabat Mater“ oli 18. sajandil armastatud ja seetõttu ka sageli esitatud muusikateos. Nii nagu paljudel teistel suurtel heliloojatel, jäi ka Pergolesil nägemata oma teose võidukäik. Tema intermeedium „La serva padrona“ („Teenija-käskijanna“) tegi heliloojast kuulsuse üle öö, kuid „Stabat Mater“ on tänaseni üks tema tuntumaid ja enim ettekantud teoseid.
Helilooja populaarsuse kohta ütleb nii mõndagi tõik, et tema loomingut püüti väsimatult võltsida, enamus võltsingutest vajusid aga ruttu „aegade raamatusse“.
Veel 1940. aastani arvati, et ta on kirjutanud 150 teost, nüüdseks on nende hulk kahanenud 50-ni.
Pergolesi „Stabat Mater“ on esimene „galantses stiilis“ kirjutatud muusikateos, milles on tegemist 18. saj. keskel Euroopa paleedes suurmoeks kujunenud Itaaliast pärit muusikasuunaga. Baroki keeruline mitmehäälsus hakkas siis tasapisi kaduma ja meloodia saavutas juhtpositsiooni. See stiil oli eeskujuks ka Mozartile, kelle ooperid olid austusavalduseks nn itaalia koolile.
Eelkõige on Pergolesi muusika ILUS ning üks tolleaegne suurmees Rousseau kirjeldas „Stabat Materi“ esimest duetti kui „kõige haaravamat ja perfektsemat, mis eales on kirjutatud“.
Isegi 300 aastat hiljem mõjub teos õilsana, spontaansena ja sügavalt tundlikuna.
Ka Pergolesit (nagu Rossinitki) kritiseeriti, et ta on kirjutanud vaimuliku teose, kasutades sama muusikalist stiili nagu oma ooperites. Teadagi tuli kriitika vana kunsti (polüfoonia) viljelejailt, kes heitsid heliloojale ette liiga pealiskaudset suhtumist sügavasisulisse teksti. Pergolesi muusika mõjub alandlikuna teksti tõsiduse suhtes, mistõttu saab kriitikasse suhtuda ainult kui kadedusse ning vahendisse võimuvõitluses, mille soosijaks oli kirik ise.
„Stabat Materi“ taaselustajateks Mossi metodistikirikus olid sopran Kersti Ala-Murr, alt Triin Maran, klavessiinimängija Ken Phillips ning keelpillikvartett koosseisus Ole Hermann Huth, Maria Dahl (viiulid); Per Viggo Nilsen (vioola) ning Hilde Sponberg Hansen (tshello).
Arusaam sellest, kuidas barokkmuusikat esitada, on viimaste aastakümnete jooksul paljugi muutunud. Teadmised tolleaegsest esitusviisist ja muusikaeetikast on teinud selle teose meile kättesaadavamaks ning unustusse on jäänud muusikat rõhunud romantilised mõjutused.
Esimene, mida me kontserdil kogesime, oli lauljate ühene muusikatunnetus — tihedalt kokkusulanud koostööd kuulates võisime aimata, et laval on kaksikhinged. Duettidest jäi mulje nagu kahe interpreedi asemel hingaks üks. Mõlemad, nii sopran kui alt, särasid oma väljapaistva häälekasutusega, kusjuures Kersti Ala-Murri kergelt juhitud hääl sobib hästi barokkmuusika esitamiseks ja mõjus madalamas tessituuris üllatavalt väljenduslikuna. Triin Marani hääles oli tunda sooja kõla, mis tuli suurepäraselt esile mitmetes kaunites duettides. Muusikateose esitamisel olid kõrgpunktideks dramaatiline duett „Fac ut ardeat cor meum“, ergas ja impulsiivne „Inflammatus“ ja kindlasti ka nõudlik „Amen“, mis kroonib kogu teost.
Kontserti võib vaieldamatult pidada muusikanädala üheks tippsündmuseks ja Pergolesi muusikapärli publiku ette toomine annab meist paljudele taas võimaluse kogeda selle muusika surematust ja suursugusust.“
Eestlannad taaselustasid Mossis Pergolesi surematu muusikapärli
Kultuur
TRENDING
