Lugesin ajalehest, et eestlaste hulgas vohavat stressi põhjustavad küll ühiskonnamuutused, küll halb töökeskkond ja -pinged, küll väike palk, küll suured pangalaenud... Jah, ilmselt see kõik mingit mõju avaldabki.
Aga minu meelest peitub suure stressi põhjus eelkõige inimestevahelises suhtlemises. Selles, kui ülemus räägib sinuga vaid siis, kui midagi on halvasti. Kui sõbrannaga kohvitades käib ainult vastastikune vingumine sandi elu üle - mis teatavasti üksnes võimendab mõlema santi elu. Kui elad oma halba tuju kolleegide peal välja - halval tujul on omadus teiste näol vastu peegelduda. Kui kirjutad ajalehe kodukale sapiseid kommentaare esmalt artikli kohta ja lõpuks solvad teisi kommenteerijaid. Kui nähvad sind rõõmsalt tervitavale müüjale: vaadake, et te mu munakarpi ära ei lõhu! Üleüldse - kui alailma vingud kõige ja kõigi kallal, säästmata ennast ja ümbritsevaid.
Minu meelest on palju tööd tühiasi, kui mind ümbritsevad toredad ja toetavad inimesed. Kui suhted korras, tunnen, et tulen toime absoluutselt kõigega. Aga et suhted korras oleks, tuleb alustada endast - igaühele jagatakse elus alati just tema mõõdupuu järgi, ebaõiglast saatust pole olemas. Kui üha teiste kallal irised, küll juba leitakse põhjus ka sinu kallal iriseda.
Ja stress ongi käes. Nõiaringina.