MART HELME
Suursaadik
Uudis lõpliku kokkuleppe saavutamisest Ilvese tagasimääramiseks Kadriorgu oli sisuliselt juba ette teada. Nüüd on see aga ka vormistatud.
Nagu vormistati märtsi algul Riigikogu valimistel ka senise poliitkartelli jätkamine Toompeal.
Kõik see on ühtaegu nii masendav kui ka hirmutav. Masendav, sest näitab, et meil tegelikult ei toimu enam mitte valimised vaid hääletamine. Toimuv läheneb juba peaaegu „demokraatiale“ selle meile okupatsiooniajast tuntud variandis, kus vahe on vaid selles, et ühe partei asemel on mitu, mis ei sega neil ometi põhiküsimustes ajamast äravahetamiseni sarnast juttu ja poliitikat. Hirmutav, sest võimu betoneerimise loogika saab vältimatult viia vaid edasise „juhitud demokraatia“ kindlustamise ja igasuguse kehtivat võimu ärritava teisitimõtlemise tasalülitamise suunas.
Tegelikult ongi meie valimistel praegusele klikile oponeerivaid vastaskandidaate vaja veel vaid selleks, et jätta mulje, nagu oleks meil demokraatiaga kõik kõige paremas korras. Täpselt nii, nagu võimul olijate propagandast üle ujutatud meedias tuleb aeg-ajalt, kuid jumala eest mitte valitsevat diskursust tõsiselt ohustaval määral, sõna anda ka selle kriitikutele. Ja täpselt nii, nagu ohutul määral, ülalt suunatult ja rahastatult tuleb soosida kodanikualgatust. Minge koristage prügi, rajage eurotoetuste abil kiigeplatse ja seltsimajasid, aga ärge mõelgegi, et teil kõige selle juures on asja võimu ja suurte rahade juurde!
Juba ammu ei ole kodanikel tegelikku võimalust nende elu vahetult puudutavate küsimuste arutamisest tulemust mõjutaval viisil osa võtta. Või kas saame meie, kodanikud kaasa rääkida elektri hinna kujundamisel, euro abipakettide otsustamisel, viisavabaduslepingu sõlmimisel Venemaaga, Schengeni ruumis (ajutise või alalise) piirikontrolli kehtestamisel, homodele abiellumis- ja lapsendusõiguse andmisel ning tuhandel muul teemal? Loomulikult mitte, väitku valitsuse ja Riigikogu liikmed mida tahes.
ANNO 2011 oleme jõudnud olukorda, kus kodanik legaalsete vahenditega riigis toimuvat mõjutada, suunata ja kontrollida enam ei saa. Selles olukorras on inimestel võrdlemisi vähe valikuvõimalusi. Neist esimene ja kõige levinum on kohanemine, enda mulli loomine ning selles elamine.
Teiseks teeks on tänavale tulemine, massiline mitteallumine, praeguse võimu illegitiimseks kuulutamine ning tõeliselt altpoolt tulev kodanikualgatus eesmärgiga kehtiv režiim kukutada. Olgem ausad: Eestis seda lihtsalt ei juhtu.
Ja kolmandaks on avatud piiridega maailmas võimalus hääletada jalgadega. Lahkuda maalt, mis võib küll olla su südamele valusalt kallis, kus sa naudid võimalust rääkida oma rahvuskaaslastega maailma kõige ilusamas keeles ja kus sul on õnn saata oma lapsi emakeelsesse kooli, aga kus sa selle kõrval ometi iga päev kibedalt tunned ennast alandatuna, paljaks riisutuna, poliitiliselt õigusetuks muudetuna ja priiskava kliki pidulaualt raasukesi nokkiva marginaalina.
Üha enam eestlasi valibki just selle viimase variandi - lahkumise. Lootuses leida mujalt mitte üksnes paremat palka (mida Eestis paljudel tegelikult polegi), vaid ka inimväärsemat, lugupidavamat kohtlemist.
Eestlase valikud TMS
Arvamus
TRENDING
