Noorte hääl DELFI
Foto: erakogu
Täna on see päev, mille olime Cheliga välja valinud lahkumaks Beci ja tema perekonna majast. Oleme olnud Gold Coastil peaaegu kaks kuud ning kahjuks, kas ebaõnne või meie saamatuse pärast, oleme olnud töötud.
Esimese aasta viisa lõppemise päevad taovad vaikselt jalaga tagumikku ning me otsustasime, et läheme ja laseme lahti kõigest, millest oleme siiani kinni püüdnud hoida. Pealegi, ringi sõites näeb natukene ka Austraaliat.
Olime laenanud natukene lisaraha oma sõpradelt Perthi lähedalt ja Bundageri kandist, tänu millele olime võimelised natukenegi vastu pidama oma tegevuskavas. Mul ei ole häbi seda tunnistada, mul on hea meel, et on sõbrad, kes tahavad aidata rasketel aegadel.
Võtsime suuna New South Wales osariigi poole ning meie esimeseks peamiseks sihtkohaks sai kõikidele seljakotiränduritele tuntud Byron Bay. Mäletan, et Bec nimetas Byron Bayd väga suureks turistide kohaks ning mainis mõnedki korrad ka hipisid, kes selle linna tema arvates osaliselt omastanud on.
Currumbin’ist mööda kiirteed Byron Baysse oli vaid nelikümmend viis minutit sõitu. Jõudsime lõunapaiku Byron Baysse ning parkisime auto infokeskuse lähedale. Külastasime esimese asjana infopunkti, saamaks natukene rohkem informatsiooni Byron Bay ümber olevast ja toimuvast.
Infopunktist anti meile kaasa üks kaardikene, mida kusagil mujal seal väljas prožüürina ei paistnud olevat. Naine ei osanud farmide kohta palju rääkida, kuid andis meile numbri, kuhu ma ka helistasin. Sealt öeldi meile, et helistaksime neile tagasi õhtul, sest hetkel pole neil ühtegi tööpakkumist farmi piirkondades. See ei olnud meie jaoks muidugi hea uudis, kuid me ei lasknud pead norgu, sest olime alles alustanud oma järjekordset autos elamise teekonda.
Jätkasime enda teekonda Byron Bayst suunaga Eureka poole. Kuskilt on meelde jäänud, et Eureka on piirkond, kus on pähklihooaeg. Eurekasse jõudes saime kinnitust, et minu mälu meid alt ei vedanud. Käisime läbi mõningad pähklifarmid, millest enamik olid juba enda hooaega imekombel lõpetamas, kuid õnnestus saada ka jutule ja üsna positiivsele. Mõned lubasid helistada, kui töö algab, mis pidavat juhtuma nädala pärast. Üks kohalik väike perefarm pakkus meile tööd järgmiseks nädalaks kaheks-kolmeks päevaks lillede potti istutamisel. Olime situatsioonis, kus olime avatud reaalselt kõigele ning andsime enda nõusoleku tulla ja neid välja aidata.
Sellel õhtul jõudsime välja ka linna nimega Lismore, kuid oma esimese öö autos veetsime Lismorest natukene väljaspool maantee äärel puhkealal, kus ööbisime hommikuni ainult meie. Hommikul ärkasin raskelt ja valjult heli tegevate autot tabanud vihmapiisakade peale. Selge oli see, et täna ei olnud hea päev tööotsimiseks. Esiteks oli laupäev ja teiseks sadas vihma, kuid õnneks mitte väga tihedalt. Hommikust sõime taas Lismores, toites enda keha poest saadaval oleva saastaga ning proovisime kahest kahjutegurist sõltumata omale tööd leida.
Kahjuks pidime oma sõnu sööma ja tunnistama, et tänane päev ei olnud kõige parem päev tööleidmiseks, vähemasti farmipiirkonnas. Kedagi ei olnud enamasti koduski. Mõtlesime, et lähme ja istume Lismore kohvikusse maha ning vaatame kuulutusi Austraalia töö– ja kõige muu otsinguportaali kaudu, kas on midagi uut ja põnevat.
Istusime kohvikus ning laadisime arvutit, kui aga korraga sain sissetuleva kõne ühelt mehelt, kellega olin suhelnud mõned tunnid tagasi e-maili vahendusel. Mees pakkus oma väikeses tagasihoidlikus maafarmis töötamist söögi ja elamise eest. Kuna olime omadega suhteliselt põhjas juba, siis olime nagu ennegi öeldud, avatud reaalselt kõigele.
Mees mainis telefonis ka, et teda väga huvitab minu kirjutamisoskus, kui seda niimoodi nimetada saab, ning et tal on endalgi nii mõndagi kirjutada tarvis, kuid vajab abi. See oli minu jaoks ilmselt see hetk, kus sain aru, et siin võib olla võimalus arendamaks ennast Austraalias ka kirjanikuna — loomulikult olin ma nõus, ilma pikema järele mõtlemiseta.
Pakkisime asjad ning otsustasime minna tema juurde. Ainukene miinus asja juures oli see, et saabunud oli õhtupoolik ning teekond tema juurde Lismore linnast oli natukene üle nelja tunni sõitu. Chelile ega mulle endalegi ei meeldi Austraalia “metsiku” looduse pärast öösiti sõita, seega otsustasin helistada George’i nimelisele vanamehele ning teavitada, et oleme seal varahommikul. Helistasin ka Bec’ile ja küsisin, kas võime veel ühe öö tema juures ööbida, sest Gold Coast jäi meile tee peale. Bec oli loomulikult nõus meid aitama ja nii me ostsime söögi ning sõitsime taas Gold Coastile.
Bec’i juurde jõudes olin kohustatud heast südamest teda lohutama, sest ta oli parasjagu meie sisse astudes nutnud. Tal on olnud äärmiselt keeruline lähiminevik tänu lahutusele ja igasugused ametlikud kohtuasjad on kaelas, millega ta enam võidelda ei jaksa. Vahel lihtsalt ei saa aru, kuidas head inimesed peavad kannatama ja kannatama, samal ajal, kui inimesed, kes on sisimas ebaviisakad ja vastikud ning ebaintelligentsed — eriti need, kes kasutavad sõna “ebaintelligentne” väga valedes kontekstides, saavad oma eluga väga hästi hakkama. Isegi liiga hästi!
Oma taaskordse öö veetsime Beci juures või võib öelda, et taas kodus Gold Coastil. Currumbin’ist oli saanud tõesti meie jaoks kodu. See on olnud siiani parim elukoht meie Austraalia reisi jooksul ning majas elav perekond oli lihtsalt võrratu.
Hommikul pakkisime asjad taas autosse ning panime autole hääled sisse Toowoomba poole. Sõita oli umbes kolm tundi ning terve selle tee lõbustas meid meie kaasaskantav kõlar ja nutitelefon täis muusikat, mida meile kuulata meeldib.
Toowoomba paistis olevat päris suur väikelinn, kui sealt läbisõitu sooritasime. Mehe kodu asus Toowoombast tegelikult umbes kolmekümne minuti kaugusel täielikus maakohas või isegi woop woopis. Nimoodi nimetatavad austraallased kohti, mis asuvad keset ei midagi.
Koht oli tõepoolest väga eraldatud ja väga pisikene ning äärmiselt räpase olemisega. Farmist oli asi kaugel kahjuks. Härrasmees nimega George võttis meid lahkelt vastu kutsudes tuppa tassikesele teele. Istusime laua taga ning mees rääkis, mida ta vajab meilt ning mida ta pakkuda suudab.
Meile pakuti teed ja mingisugust sööki, mis oli kokku lapitud erinevatest komponentidest, mis minule isiklikult ei maitsenud nii väga, kuid kõht oli tühi, seega alla kugistamine tee abiga ei olnud tol hetkel probleem. Toit oli valmistatud ühe teise inimese poolt, kes oli elanud seal selle mehe juures juba üle poole aasta, naine oli pärit Taiwan’ist.
Mees näitas meile ka ümbrust oma aias, mida ta kasvatas ja mida kavatses teha lähitulevikus. Meile näidati karavani, kus Cheliga elama pidime hakkama, kahjuks leidsime, et see ei väärinud mitte kuidagi majutuse tähendust. Me ei olnud pirtsakad ning lühikese mõtlemise peale lubasime meest aidata nii palju kui saame, sest ka meil oli tegelikult abi vaja.
Alustasime karavani koristamisest, mida me täielikult läikima ei löönudki, sest selle seisukord oli lootusetu ning ausalt öeldes, kui keegi oleks seal pidanud magama või elama, siis ilmselt oleks garanteeritud olnud ka erinevad seen- ja hallitushaigused. Rääkimata putukalistest nagu ämblikud, keda seal päris mitmeid ja jubedaid oli.
Vahepeal tegin kõne ka maasikafarmi, mille kontaktid sain ühelt väga armsalt tütarlapselt nimega Marili, kes ise seal Sunshine Coasti lähedal farmis töötab. Mul on hea meel tõdeda, et leidub veel inimesi, kes kõik ei soovi ainult kritiseerida või kedagi teist nende kogemuste pärast hukka mõista, vaid suudavad pakkuda ka reaalselt abi inimestele, kellel seda tegelikult vaja oleks. Aitäh Marili!
Maasikafarmist öeldi, et töö algab umbes nädala pärast ning on lootust, et saame Cheliga sinna tööle. Me olime leppinud sellega, et jääme siia George’le appi senikaua, kuni midagi vahele tuleb ja olime talle seda ka omalt poolt maininud, paistis et see sobis ka temale. Kuid kahjuks vahetult enne tööpäeva lõppu ütles ta meile, et ei julge riskida minuga ja minu siin olemisega. Minu eelnev songa operatsioon on teda mõtlema pannud ning tal endal on olnud kaks songa ja teab, kui tõsine see asi on ja see võib taas korduda, kui endale liiga teha.
Mõistsin tema situatsiooni ning ei jäänud muud üle kui leppida sellega, et meid ei soovita taas minu pärast. Vahel mõtlen tõsiselt, kuidas peaksin ma oma farmipäevad ära tegema, kui ma ei saa reaalselt seda füüsilist tööd teha, sest keha ei pruugi kannatada.
Otsustasime ööseks jääda tema muruplatsile autosse magama, sest see tundus turvalisem kui kusagil suvalises kohas maanteel magamine. Istusime õhtul tema majas toas ja vaatasime Gumtree kaudu tööpakkumisi. Saatsin laiali mitmeid kirju, kui meile viimaks vastatati kiivifarmist, kus otsiti töö jaoks inimesi. Otsiti kaht inimest kiivipuude pügamiseks või kärpimiseks. Chelil on kogemused olemas õunapuude lõikamisega, ning ta on lootnud terve siin oldud aja sarnasest kogemusest, kuid uute ja huvitavate taimedega. Sellele töökohale kandideerisid meie ja veel üks paarikene, kes ees, see saab töö endale — vähemasti niimoodi öeldi meile e-maili vahendusel.
Arvan, et me siiski ise loome enda reaalsust. Vahel kahtlen selles, kas külgetõmbeseadus kui kosmiline seadus tegelikult ka eksisteerib, kuid ma olen saanud väga palju kogemusi enda nahal tunda, kuidas meie mõte loob reaalsust, sest kõik on energia. Kuid ma ei lange kvantfüüsika tasemele hetkel, see pole oluline. Bec rääkis ja arvas, et meie „raske“ elu Austraalias võib samuti olla tingitud sellest, et me soovime väga palju omapead olla ning mitte sattuda kokku väga paljude seljakotiränduritega.
Soovime suhelda rohkem kohalikega ning näha seda reisi teise nurga alt, kui joosta hooajati samasse kohta, kuhu jooksevad kõik ülejäänud rändurid. Mitte üldse halvaga, mul ei ole mitte midagi isklikku mitte kellegi vastu.
Magasime sellel ööl seal samas selle mehe muruplatsil tähistaeva all, küll aga autos ning hommikul oli meie missiooniks leida endale vihmakeep ning sõita kohale farmi, mis asus meist kahe tunni sõidu kaugusel. Proovime anda endast parima ning loodame sealt saada laheda kogemuse.